Ütleme nii, et olen….totaalselt nõutu? Istun, vahin aknast välja ja ei tea, mida ma peaks tegema.
Ma l i h t s a l t ei saa aru, kuidas nii võimalik on.
Ei saa, ei saa, ei saa. Ega hakkagi saama. Minu mõistus, lapsepõlv ja kogetu seda ei võta.
Enam ei tea ega oska. Kust otsast kinni hakata. Otsi nagu enam polekski, ainult üks suur sõlmes segadus.
Selge on see, et läheme täna mere äärde. Mis sest, et oleks pidanud juba ammu läinud olema.
Mulle nii meeldib, kuidas Väikse My pats selja peal hüppab, kui ta siit reipa sammuga värava poole kõnnib.
Ikka vuhhh ühele poole ja teisele poole. Vuhhh ühele poole ja teisele poole.
Endal on suu natuke pruntis ja tõsine nägu peas.
B vaadaku, kuidas järele jõuab:)
Armas.
Kui ma neid sääski vaatan, ja tänavu ei anna neist lihtsalt mööda vaadata, siis julgen arvata, et neil on popiks saanud kärbestega paari heita.
Kes on enne näinud, et sääsed nagu kärbsed kribinal-krabinal mööda seinu edasi liiguvad ja piisab vaid ühest elukast magamistoa teises nurgas, et terve tuba pininat paksult täis oleks.
Tahaks järgmisel nädalal ehk uuesti mere äärde minna, aga ma tõsiselt kardan. Iseendast ma ei räägi, aga kuidas seda kogenematut uut ilmakodanikku nende pealetungijate eest kaitsta? Ja mis saab öödest? Mu niigi kallihinnalise uneaja juures ajaks ikka jubedamalt marru, kui peaksin selle vähesegi sääskedele loovutama.
Anyway, kutsun üles kõiki, kes vähegi rikkaks või rikkamaks ihkavad saada praegu ööd ja päevad ajusid ragistama, et leiutada midagi, mis sääski eemal või vähemalt väikstena ja vähemuses hoiaks.
Muidu läheb nii, et sääsed söövad Eestimaa niigi napi suve veel lühemaks.
Pinn-pinn-pinn!
2 pohlasuflee kooki, hind 2.58 EUR.
Itul on mädane keskõrvapõletik. “Lõhnab” poole meetri kaugusele.
Loomulikul ei lase ta endale vabatahtlikult teha ühtegi täppi, tilgutada ühtegi tilka, rääkimata siis lusikatäiest valgest suhukäivast jubedamaitselisest rohust.
Võitlus, võitlus, võitlus.
Tohutud solvumised.
Minul on palavik, mida mul pole olnud ma arvan juba viimased viis aastat. Põlved ja liigesed valutavad, neelata valus, pea kipub valutama ja olemine on kummaliselt soe.
Seespidiselt võin loomulikult haige olla, aga välispidiselt pean endiselt terve inimese eest väljas olema. Laste kõrvalt haige olla on topelt raske.
No ja endiselt olen nii kohutavalt väsinud. Kohutavalt väsinud juba ainuüksi väsinud olemisest.
Nii-nii-nii väsinud pole ma veel eales olnud, isegi kolme eelneva lapsega kokku.
Kui Itu ühel päeval peaks magama hakkama, kui ta muidugi peaks, siis ma magan end temast välja vist järgnevad kümme aastat.
Ma isegi ei mäleta enam, mis tunne oli öösel magada.
Vahel siiski mahub ilusamaid hetki ka sisse. Näiteks nädalavahetusel.
Ema tuleb hommikul dushi alt.
“Ema, kui sul on juuksed niimoodi lahti, siis sa tundud palju vanem!”
Aaaaaahh?
Ema ei usu oma kõrvu. Ta vaatas enne vannitoast väljaastumist peeglisse ja mõtles täpselt seda sama. Kas selles äratundmises on rohkem vanust või väsimust jõudis veel peast läbi käia, enne kui ta tõehetkest välja tuhises.
Otse vaibale.
Hm, kiiresti tagasi vannituppa. Pilk peeglisse. Juuksed kinni. See lahendab olukorra. Tal pole aega ja tahtmist selle üle mõelda.
Puhas ajaraiskamine:)
Eile nägin soliidset vanapaari (70 pluss?) tänavanurgal suudlemas. Või vähemalt nii palju suudlemas, kui mehe jõud hetkeks naisest üle käis.
Vanahärra üritas prouat kirglikult suudelda, kui viimane ta jõulisest haardest nagu noor plika kätega meest endast eemale lükata proovides ning peaga ühele ja teisel poole vehkides vabaks rabeleda üritas.
Väga kummaline vaatepilt oli. Igastahes. Ma pole kunagi armastanud suures seltskonnas teiste suurt armastust pealt vaadata, aga sellisel kujul …..oli see veelgi võõristavam.
Prrr! Rohkem ei tahaks. Väga inetu on nüüd nii öelda, nagu ma kohe ütlema hakkan, aga vastik tunne tekkis.
Noored saavad ikka palju rohkem andeks. Ainuüksi sellepärast, et nad on ilusamad ja siledamad.
Iseenest jube kurb. Kas pole.
Siis jäid meie majas munad värvimata ja nüüd on tulemus käes.
Kui juba Smilers laulab, et millegi jaoks peab olema sätitud see nii, et mingil hetkel kõik saad tagasi, siis egas Eestlaste suur lemmik oma rahvale valetada tohigi.
Itu on juba nädal aega nii raskelt tuulerõugetes, et täna öösel kutsusin kiirabi.
Kuskil mujal teda näha ei taheta, arst koju ei tule, nagu pidalitõbine.
Uh, see laps võtab absoluutselt kõigest viimast.
Oleks siis, et ta täiskasvanuna oma tegemistes sama põhjalik on.
p.s. mõistlik mina praegu magaks.
Perekond Felix botaanikaaias. Sohilapsega.
p.s. Palun öelge mulle, kui mul oleks viimane aeg arsti poole pöörduda.
