Esimene ilus päev

Itu isal on täna sünnipäev. Suur ja ümmargune. Hommikul tibutas kergelt, aga oli mõnusalt soe ja tuulevaikne. Natuke hiljem tuli päike ka välja ja läks veel mõnusamaks. Tuliseks kohe. Nägu õhetab. Väga ilus päev kukkus välja. Tuterdasime vanalinnas ja mere ääres. Itu oma siniste silmade ja valgete lokkidega lööb uskumatuid laineid. Mõni näitab lausa näpuga. Kohvi maitseb siin igal tänavanurgal lihtsalt suurepäraselt. Linn virvendab. Nii palju inimesi, värve ja melu. Linnast tagasi jõudes, kui all kahekesi kohvi jõime, unistasin mina, et….. ja tema vastas, et siis, kui lapsed suuremad. Reisidel me räägime alati tulevikust.

 

Soodoma Komorra Barcelona

Ola!

 

Pühendusega viimasele pooleteistkümnele aastale

Kuna Itule nii kangesti meeldib omi asju siit eest leida, siis ma panen tema rõõmuks ühe ainult tema pildi kah üles.
Olgu see talle üllatuseks:)

 

Emo minutid

Vahel on mul tunne, et mind võiks vardasse tõmmata.
Mitte muidugi pidupäevadel. Selleks on midagi väärikamat.

See oleks mulle paras. Ja teistele hoiatuseks.

Kaastunnet ei otsi. Ma ikka veel usun endasse.

 

Hea elu

Mul hakkab alati iseenda pärast häbi, kui mõtlen, et tahaks midagi head, aga ei tea, mis see hea on.

 

Kosmonaut

Itu läheb kraanikausi juurde ja nõuab näm-näm, näm-näm.
Siis tuleb hambaid pesta.

 

Tänase hommikusöögi pühendan ma kõigile Konnadele

Söö sibulat ja kala ja …………………

 

Lapsestpuhkus

Arvake, mida ma alati esimese asjana mõtlen, kui kaks poissi kolmest neljaks päevaks kodust ära lähevad?
Jeeeee, ma ei pea süüa tegema.
Vähemalt sellistes kogustes.

Ma pole vist kuigi originaalne.

 

53

…on minu jaoks nüüd täpselt nii palju ja vähe, kus tõustes silme eest veel mustaks ei võta ja peegelpildiga saab igati rahule jääda.

Samas, kui isu ei ole, siis teeb isegi vesi purju.
_ _ _

Täna oli väga eriline öö ja hommik takkapihta.
Esiteks, magas Itu täna öösel kuus tundi jutti, mida kohe pooleteist aasta jooksul on ette tulnud vaid korra. Esimene kord juhtus jaanuaris ja siis tuli tunde kokku koguni seitse.
Teiseks, ajas ta hommikul käed köögilaua ääres püsti ja nõudis B sülle.

Klõpsu jõudsin tõestuseks ikka ära teha, et hiljem kindel olla, et tegemist polnud unenäoga.
Sama kiire ja uduse nagu kellaaeg:)

 

Käisin ajamasinaga sõitmas

Mu vanaema oli kurja näoga ja teda kardeti. Mu ema on kurja näoga ja üsna sageli teda kardetakse. Ma tean, et ka mina ja mu õde oleme aeg-ajalt sellise näoga, et meid kardetakse.

Seepärast ma ikka vahel küsin poistelt, ega ometi nende prutad mind ei karda.

Ühel päeval ütles mulle B, et Väike My olevat öelnud, et kui ta peaks mind ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see – kutsikas.

Kutsikas…..kutsikas……saate aru, ma olin rabatud. Just t ä p s e l t samamoodi on mind kunagi kutsunud keegi teine. Keegi teine. Keegi Teine.

Saate aru, see pole lihtsalti niisama keegi teine.

See on tema, kellega sai kinos ära vaadatud viimnegi India film.

See on tema, kelle riivamisest kadus tasakaal ja pea hakkas ringi käima.

See on tema, mu senise elu suurim romantik, kes kutsus mind südaööl ööbikuid kuulama ja kellega me kuuvalgel metsas valssi tantsisime.

See on tema, kes mind kunagi koju jõudes trepikojas istudes ees ootas ja ütles, et ei saa ilma minuta.

See on tema, kellega me Toompea pingil käest kinni istusime ja laia lund aina sadas ja sadas.

..sa andsid oma käe

see oli soe ja väike

ja nända käsikäes

me käisime oma käike

me läksime risti üle lume

ja meist jäid maha meie jäljed

ninbg kuigi eespool oli tume

ei katkend kartusest me sammud

me lõpuks väsisime

istusime maha

ja lumetuisku kadusime

valge lumepilve taha….. 🙂

See on tema, kes neid luuletusi kirjutas, mulle neid ette luges ning mina neid salaja enda märkmikusse ümber kirjutasin.

..nüüd käigu kuradile kõik
mis seni olnud reegliks.
ma heidan seljast mungarüü
ja hakkan hoovaelu peegliks…..

See on tema, kelle pärast ma oma esimese ahjuroa valmistasin, ta sööma kutsusin ja lõpuks talle seda maitsta ei andnuki, sest see ei tulnud nii välja nagu oleksin tahtnud.
See on tema, kelle ema kudus talle ühe naljaka mütsi, mis tundus mulle esmapilgul tõeliselt totakas ja mida ma algul tohutult häbenesin, aga pärast veel tohutumalt armastama hakkasin.
See on tema, kellega ma ei lubanud endast mitte kunagi koos pildistada ja tema ei saanud aru miks, sest ta ei teadnud, et olin nii kohutavalt ebausklik ja kartsin veel kohutavamalt temast kogu aeg ilma jääda, kohe nii kohutavalt, et lõpuks jäingi.
See on tema, kelle pärast ma olen nii lohutamatult nutnud, et isegi isa ütles mulle ära nuta, sulle hakkab kunagi kindlasti keegi teine meeldima, mille peale mina kirjutasin päevikusse ma ei hakka kunagi mitte kedagi teist armastama ja uskusin seda ise ükssada kümme protsenti.
See on tema, kelle pärast ma oma elus olen kõige rohkem punastanud ja pole sugugi kindel, et ma seda praegu ei teeks, sest see on lihtsalt nii sisse jäänud:)
See on tema, kes veel aastaid, aastaid hiljem minu unenägusid külastas.
See on tema, kellega ma esimest korda suudlesin ja olin segaduses ning üllatunud, sest juba siis tundus mulle, et saab paremini ja nüüd ma olen selles täiesti kindel.

See on tema, kes oli mu ESIMENE ARMASTUS, keda ja mida me kõik omamoodi elu lõpuni armastame.
Teen siin kohal blogiomaniku meelevaldse järelduse.

__________________________
B – keskmine poeg
Väike My – tema pruta