Naine kirjutab nii: Mulle aga küll tundub, et inimestel pole minuga millestki rääkida, sest ma ju ei tee suurt midagi või õigemini ei midagi märkimisväärset.
Tark ja intelligentne Naine on olnud paar kuud töötu.
Minule, kes ma olen tänaseks päevaks lapega kodus “istunud” juba poolteist aastat, pole selline hull mõte kordagi veel pähe tulnud.
Kui ma ei peaks, siis tööle tagasi küll ei kipuks. Vähemalt palgatööle.
Oma asja ajaks küll.
Oh, mul oleks tegevust küllaga. Vähemalt siis, kui see kõige väiksem ka minust ühel päeval natuke enam lahti laseb.
Läheksin keeltekooli, bridzhikursustele, tennist õppima. Lõpetaksin bakalaureuse ja edasi tuld magistrisse.
Kuulaksin lapsi, aitaksin neid, kui vaja, hoiaksin kodu korras, teeksin rahuga süüa.
Tunde järgi käiksin ujumas. Vahel suusatamas.
Ja need vabad ilusad Eestimaa suved.
Seda, et teistel minuga siis millestki rääkida pole ei pelgaks ma samuti.
Vaataksin edasi oma hommikust Terevisiooni, loeksin Päevalehte ja Ekspressi, mis postkasti potsatavad. Mõni naisteajakiri pluss silm peal kollasele kirjandusele. Postimehe telliksin lisaks, kui võimalik oleks.
Ja muidugi raamatud. Ning teater ja kino, millest mul muidugi väga raske loobuda oleks.
Ning kui mees võimaldaks veel sedamoodi reisida kah nagu siiani on hästi läinud, siis valleraaa, mida enamat tahta.
Natuke (kui palju on natuke, seda ma täpselt praegu veel öelda ei oska) vanemaks saaksin, koliksin linnast ära maale. Võtaksin lambad ja kanad.
Kasvataksin kartulit, sibulat ja porgandit. Kasvuhoones tomatit ja salatit ja redist.
Toas lapselapsi.
Ja egas ma arvagi, et elada saab ilma rahata.
Loomulikult saaks see toimuda üksnes siis, kui on mees, kes seda luksust võimaldaks.
Aga, oh, teha ja käia oleks nii palju.
Tahan mina lihtsalt öelda, et ei mina usu, et kodus elades end elust kõrvale jäänuna tunneksin.
Kui isegi praegu ei tunne ma seda teps mitte.
