Meem

Jälle Naine. Ainuüksi austusest bloginduse ja blogipidajate vastu peab ära vastama…

1. Külastan oma blogi sagedusega ca..

Vahel koguni nii sagedasti, et hakkab juba sakkima.

2. Poliitikute blogisid loen

Absoluutselt ei loe. Keegi, kes tahab püsida poliitikas pole päris iseenda peremees. Kallutatud, eesmärgistatud ja igav.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind kuna…

need on nii eri- ja omanäolised. Iga blogipidaja juures on just midagi talle eriomast, mida temas/tema tegemistes/tema elus hindan.
Nendest saab kokku väga mitmekülgse ja mitmetahulise inimese vaatenurga.
Mõtteid. Nõu. Lohutust. Äratundmist. Ahaa-elamusi. Rõõmu.
Laiema objektiivi

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele…

Ehk seetõttu, et neid saab valida. Müra jääb kõrvale.

Päevaleht ja Ekspress käivad ka. Mõni naisteajakiri lisaks. Nii mõnus on hommikul midagi postkastist leida.

5. Miks sa kirjutad anonüümselt?


Minu anonüümsus on küll suhteline.
Täpselt nii kauaks seda jagub, kui keegi liiga uudishimilikuks ei viitsi hakata. Sealt edasi olen juba täitsa elus.

Aga mis see talle/meile annab?

Vahel koguni külmavärinad.

Kas ja kuidas Sind mõjutavad sinu blogi lugejad/kommenteerijad?

Ilma ei kujutaks ettegi. Ilma võiks päevikut pidada.
Peaaegu kedagi otseselt ei tunne. Osasid tunnen pildi pealt. Paljudele olen ise näo ja silmad pähe maalinud.
Mulle meeldib, et nad on ja ei ole ka. Kogemus on näidanud, et päris elu võib palju ära rikkuda.

Minu küsimus: kas blogijad on päris elus teistsugused kui paberi peal?

Edasi: Sikule, Liisule, Kunksmoorile ja kaugele maale .

 

Lukus.

Elukaaslane arvas, et mul on lihtsalt kohutav iseloom.
Ning võttis kätte ja otsustas päevaga, et sõidame järgmisel nädalal paariks nädalaks soojale maale.
Ülla eesmärgiga päästa ja säästa Itu allergilist nahka.
Mis sinna naha alla ja vahele mahub, seda teab vaid tema. Mina raputan vaid üllatunult pead ja mõtlen, mis selles teises peas võiks toimuda.
Meie kaldume küll tohutul kiirusel ühest äärest teise. Üha keerulisem on teha vahet, kas oleme parasjagu kained või siis vastupidi purupurjus.

Ma ei eitagi, et olen juba täna veits ja rohkemgi reisipalavikus.
Iseendaga olen alati kuidagi toime tulnud. Aga nii väikse lapsega nii kaugel kodust mul kogemus puudub.

 

Seda filmi lihtsalt ei tohi maha magada

Huh, mitte ainult mina, vaid ka elukaaslane oli pöördes.
Lihtsalt võrratu teostus. Muusika, Sõnad. Naised.

Väga harva, kui olen tundnud, et tahaksin oma elus midagi muuta. Seda filmi vaadates haaras mind kohati lihtsalt piiritu kurbus, et ei saa olla enam viisteist aastat noorem. Teha asju elus natuke muud moodi. Elada teisiti. Mõelda teisti.
Mind lummas selles filmis vabadus. Loomulikkus. Loomingulisus. Põlemine. Lennukus. Kirg. Mängulust. Hingelisus. Piiritus.

Tilgatumaks. 100%.

Kohe alguskaadritest kargas pähe, et kui peaksin filmi mõne konkreetse inimesega võrdlema, siis pole kahtlustki – see on kevad, mis tuleb ikkagi.

Poistele tegin koju jõudes esimese asjana ülesandeks film vastu vaidlemata ära vaadata. Minu poolt piletid. Koguni neljale.
Mingu, vaadaku, mõelgu ja võtku, mida oskavad. Võtta on sealt omajagu.

Ja et liiga ilus ei tunduks, siis üks asi ikka häiris ka. No ei saa mina elu lõpuni aru, mis sunnib kedagi istuma kõrvale, kui oleks ruumi jätta tool või paar vahele.
“…ära sega… jäta mulle ruumi hingamiseks….”, ütleks selle peale kohe nagu filmis.

 

Hommikul

Imelik.
Põhimõtteliselt on ju kõik sama. Aga ühe inimsega on see midagi, mille võiks elust möödaminnes kõrvale jätta, teisega jälle midagi sellist, ilma milleta oma elu lihtsalt ette ei kujuta.

Kaua see jää kannab?

 

….

Sündida võib sädemest suure sooja algus.
Pimeduse südamest koorub kirgas valus.

Soojust ja valgust!
Häid pühi!

 

Rahvusvahelised Jõulud.

Koos Taani kuusega. Kuuseots kõrgub nagu antenn Taani poole välja.
Koduigatsus.

Meil on, millele mõelda. Millest rääkida.
Selle aasta Jõulud võtame mõlemad vastu võõral pinnal.

 

Kodukakandi pidupäev

Too eileõhtune projektijuhtimise eksam oli mulle nagu taeva kingitus. ja kosutav sõõm värsket õhku.
Tervelt kolm tundi suhtlemist täiskasvanud inimestega.
Aeg läks nagu lennates. Huvitav oli.

Tundsin tugevamalt, kui kunagi varem, et peaks ikka magistrisse edasi minema.
Ainult, et……Tartusse vist.

Need on suured plaanid. Kuskil kaugemal.
Täna on lähemal. Täna on täitsa käes. Täna tuleb tänasel sarvist hoida.
Täna tegelen väikeste asjadega. Täna algas talv. Täna ostan kuuse. Täna sõdin Itu koletu allergiaga. Jõuan, siis viskan täna ka lund.

 

Unes või ilmsi?

Vahel on nii, et ärkad üles ja mõtled, uh kui hea, et see ei olnud päriselt.
Enamasti ongi just nii.
Aga vahel juhtub ka nii, et ärkad üles ja mõtled, miks see küll ei võiks olla uni.

 

Võib-olla tõesti, et see võibki olla elu ilusaim talv. Nagu Hanna- Liina Võsa ühel hommikul Terevisioonis laulis.

Käisime panime jõulukaardid postkasti.
Vahetasime mündid paberiks.
Käisime vaatamas uut Nõmme turule tehtud liukat, aga ühtegi uisutajat kahjuks polnud.
Kodus jõudsime astuda just väravast välja, kui Itul õnnestus kelgult maha, näoli otse lume sisse kukkuda ning otse loomulikult lõppes ka sel samal hetkel meie tänane kelgusõit.
Vaatasime siis hoopis, kuidas varesed kaklesid. Üks tuttav tädi ajas ka meiega törts juttu.

Täna väga kaua rohkem ei kannatanudki olla. Itu nina kiskus väga punaseks pähe. Enda oma ei näe.
Üldiselt muidugi ei hakka minul kunagi Ituga õues käies külm. Aga Itu näpud ja varbad vajavad tuppa jõudes alati ahju vastas soojendamist.

Itu kiituseks peab kindlasti veel ütlema, et ta oli täna erakordselt sõbralik ja kannatlik seltsiline. Selline tõeline nupsik. Ei ühtegi protestiavaldust. Isegi autos istus nagu nuku. No korra vehkis jalaga, lõpu poole. Aga kaua võib siis mõistlik olla.

Nüüd ta magab. Minul sai toit valmis.
Väga vaikne on.
Puuoksad ka ei liigu.

 

Run, Forrest, run!

Sain elult uue kogemuse.
Valusa kogemuse.

Rikkamaks see mind küll ei teinud.
Vaesemaks? Vist ka mitte.

Äkki oleks õige öelda kergemaks. Või kergendavaks. Ehk võimatumaks.
Täpselt ei teagi.
Segased tunded.

Küsimärk. Küsimärk. Küsimärk.

Aastaid tagasi oleksin ma selle kohta öelnud – pole võimalik. Minu elus selliseid asju kindlasti ei juhtu.