RSS

Kultuurishokk!

30 okt.

Eile jõudis siis kätte too kauaigatsetud õhtu, kus pidime teatrisse minema. Kohe väga-väga kauaoodatud. Aga millal see väga -väga ette ootamine, igatsemine, unistamine ja planeerimine enne head kaasa on toonud?
Teate küll, kõige selle ette juures valitseb alati ka tugev oht üle valitseda. Ja siis kõige väiksemastki asjast libastuda. Peaaegu, et katastroofini välja.

Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et mina loll ikkagi ootasin, valisin mitu päeva riideid ja kingi, lõhnastasin, sättisin. Mõttes muidugi, sest päris elu võttis loomulikult oluliselt reaalsema pöörde. Pöörajaks oli otse loomulikult Itu, kes otsustas sel päeval valesti ärgata ja keeldus õigel ajal magama minemast. Õigel, st mulle sobival ajal.
Kümmekond minutit enne seda, kui pidime kodunt välja astuma, pidasin selleks hetkeks voodis juba hüsteeriliselt karjuva tüdrukutirtsuga võitlust tema ja une vahel.
Mina, kes ma pidin plaani järgi sel hetkel juba lõhnama ja särama, olin siruli lühikestes pükstes ja särgikus näoli padjas ja tegin meeleheitlikke pingutusi, et lapsele omalt poolt mitte konkurentsi pakkuda.
Eks mul hakkas edast ikka kahju küll, see oli ju minu kauaoodatud õhtu! Minu, saate aru!
Kes teab, see teab. Kes ei tea, pole ka paljust ilma jäänud:)

No ja kui siis lõpuks saabus mu ema, kes last pidi hoidma ja kuis siis elukaaslane ka veelsel kõige kurvemal hetkel oma käe lohutavalt mu ümber pani, siis pääses valla küll kogu mu vähemalt poole aasta pisaratevaru.
See tohutu suur enesehaletsushoog, lausa enesehaletsuslaviin, seadis kahtluse alla isegi teatrisse mineku, sest vaevu-vaevu enne teatrini jõudmist suutsin sellele lõpu teha.
Peamine, ikkagi suutsin, aga sellest tulenevalt sain teatrisse sisenedes põhjaliku ülevaate inimeste jalgadest ja jalanõudest, kuna kõrgemale vaatamiseks polnud ma just parimas vormis, mille põhjal omakorda võin julgelt väita, et naised teatris kingi küll enam nii palju ei kanna, kui vanasti.

Etendus, mida vaatama läksime, (jõudsime?) oli Vombat. Poiss õhtul kodus küsis, etnoh, kuidas oli, meeldis või mitte. Päris nii nagu ei andnudki talle vastata. Pigem meeldis, oleks kohasem vastus.

Ma nüüd ei tea,kas sain õigesti pointile pihta,aga mulle tundus,etKivirähu sooviks oli edasi anda mõtet, et pole vaja väga palju mõelda,analüüsida ja torkida, mis elu elasid meie esivanemad, selle surkimisega võime hoopis häirida ja haiget teha meie ümber praegu elavatele inimestele. Kunagi ei saa kindlalt teada, kus peitub tõde. Täpselt nii lihtsalt ja tabavalt nagu üks peaosatäitjagi ütles,et lõpliku tõe panevad alati paika need, kes kauem elavad.
Elagem siis pigem siin ja praegu, hooligem lähedastest ja väärtustagem inimest enda kõrval.

Kui hüpata nüüd etenduselt üle oma viimasele kinoelamusele, Söö, palveta ,armasta, siis selle filmi ja naise eneseotsingutest jõudsin mina enda jaoks samuti ainukese tulemusliku ja mõtet omava järelduseni -söö:)
Mulle sobis kahtelmata kõige paremini just filmi esimene osa, mida edasi, seda lahjemaks .Ja igavamaks. Kuni lõpuni välja, mis minu jaoks kohe nii mõttetu, et tõmbas vee peale kogu eneseotsingutele:)

Või läks tolle teatritüki ja filmiga hoopis täpselt sedasi nagu räägitud,et otsime ja leiame järeldusi tehes kinnitust ikka sellele,mida näha ja kuulda igatseme?
Vaielge vastu, kes vajalikuks peab.
Mulle sobib.

Aga lõpetuseks olgu hoopis öeldud, et kõik,mis hästi ei alga, võib siiski väga hästi lõppeda:)
Oh, kuidas ma sind igatsesin!

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 30, 2010 toll Uncategorized

 

6 responses to “Kultuurishokk!

  1. vuuduu

    oktoober 30, 2010 at 6:23 p.l.

    olen vahel siin lugenud…väga tuttav tunne…eriti hea koht oli see jalanöude vaatamine…aga-jah, see armastus ja selle ilmingud, eks ta ole siuke nutune vahel jah (nagu ka pilt ytleb), aga ma luban, et pealt 50 läheb paremaks…aina paremaks…kui tervist on ja hea mees körval…jöudu ja vastupidamist!vuuduu votujahist

     
  2. soodomakomorra

    oktoober 31, 2010 at 12:07 p.l.

    optimistid pidid 8 aastat kauem elama.täna kuulsin.ja kui ise ei olegi,siis hoidkem nende lähedale, oli üleskutse.ma hoian siis sinu ligi, vuduu.vuduu,vuduu…sa võtsid vastutuse:)

     
  3. Bianka

    november 1, 2010 at 7:37 e.l.

    Väikeste lastega elu on täielik enese mahasalgamine. Näen seda oma tütre pealt ja tunnen talle kaasa. Ja samas kadestan. Lapsed on ju ainus asi elus, millel on lõppkokkuvõttes mõtet. See raske aeg läheb mööda ja ükskord on sul jälle aega iseenda jaoks.Usu mind, siis hakkad seda aega veel taga igatsema, kui keegi sind enam ei vaja ja oled vaid iseenda päralt.

     
  4. soodomakomorra

    november 1, 2010 at 7:54 e.l.

    tegelikult ma usun sind.aga vahel on hea,kui keegi teine selle välja ütleb. meelde tuletab. lihtsalt kõrval ja olemas on.

     
  5. Liis

    november 2, 2010 at 6:02 e.l.

    Aga soodomakomorra…. tahad, praen Sulle natuke vorsti? ;P

     
  6. soodomakomorra

    november 2, 2010 at 8:24 e.l.

    ma arvan,et kui sina praed,siis ühe õhukese viilu isegi võtaksin. Leivaga:)

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: