RSS

Südame asi. Nagu päris elu kohe.

15 sept.

Täna olin taas kord päris õnnetu, kui too punapäine politseinik surma sai. Seda vaadates sain eriti hästi aru,kuidas ma pole endiselt harjunud,et filmi head, seda enam väga head, koguni surevad. Lahkumisega jääb vähemalt seegi mõte ja lootus, et ta võib kunagi tagasi tulla.

Otse loomulikult on seal filmis säärast ebaõiglust ennegi ette tulnud. Seega ei tohiks just selline asjade käik mind sugugi üllatada . Aga võta näpust, iga järjekordse hea kadumine paneb mind alati mõttes uuesti ja uuesti pead vangutama ja jalgu trampima- ei taha, ei taha, valige keegi teine!
Mis teha, alati jäävad olukorrad ,milleks ei saa end ka kõige parema tahtmise korral ette valmistada.

Eks ma siis lohutan end, et ju too mees tahtis lihtsalt filmist lahkuda. Aga filmi tegeliku eluga põhjendada pole kuidagi loogiline.
Tühi koht ja igatsus tegelaskuju järele jäävad mõneks ajaks siiski.

Kuniks tulebki keegi uus.K,usjuures varsti vaatad, et täitsa toregi. Mälestus tuhmub, kuniks ühel hetkel avastad,et eelmine tegelane, kelleta veel mõne aja eest seriaali sugugi ette ei kujutanud, praktiliselt enam ei meenugi. Või siis vahel harva.
Võib-olla see seriaali tegevuse juures kõige enam jahmatabki, et filmi ja päris elu piirid on nii hägused.
Aga inimene harjub. Ja harjutatakse. Aeg aitab jõudsalt kaasa.
Mõni unustab samal hetkel, osad järgmisel päeval,enamik mõne aja jooksul. Ainult üksikutel võtab armistumine kõvasti kõvasti kauem aega.

Seriaal nagu elu- kõik, kes tunnevad end asendamatuna, pistku sõrm vette ja vaadaku, milline auk järele jääb.
Nuta või naera.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 15, 2010 toll Uncategorized

 

2 responses to “Südame asi. Nagu päris elu kohe.

  1. tegelinski

    september 15, 2010 at 2:34 p.l.

    Mulle palun ainult õnneliku lõpuga lugusid…Südame asja ka enam ei jaksanud vaadata 😦

     
  2. Köögikata

    september 19, 2010 at 8:47 e.l.

    Mina vaatan ja elan täiega kaasa, seegi kord kulus hunnik Sinu järgmises postituses näidatud asju selle osa lõpus ära. Aga mulle meeldiks ikkagi mõelda, et minust jääb maha mälestus tibake kauemaks, kui see auk vees. Kuigi selles on kahjuks tõetera sees ja üsna suur.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: