RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuni 2010

Isegi Nõmme ei suuda suvele konkurentsi pakkuda

Esmaspäev oli linna päev.
Suvi ja linn on vist vihavaenlased.
Need pole linna parimad päevad.

Ainuüksi sisse sõites vasardab peas – tahan tagasi, tahan tagasi, tahan tagasi.
Ära, ära, ära!
Vaatad neid korralikult riides inimesi ja tundub, et need riided ahistavad ja kammitsevad neid endidki.

Tuuseldasin veidi maja peal ja köögis, tuulutasin toad, näitasin nägu, vahetasin lapsi, st. ühe jätsin sinna ja teise võtsin asemele.

Öö möödus rahutult nagu ikka. Teisipäeva varahommikul panime autole hääled sisse ja kell 8.00 olime juba mere ääres tagasi.

Täna hommikul ärkasime Ituga 6.21. Võrreldes viimasel ajal trendiks saanud kella 5.00-ga tunnen end märksa väljapuhanumana. Vaat,kus ikka paradiisis on hea elu:)

Enamus praegu siinviibivatest kogukondlastest käis eile ka vees ära. Itu suutis minu päeva nii sisutihedalt korraldada, et mina nii kaugele ei jõudnudki.
Kukkusin õhtul nagu nott kell pool üksteist koos suure võitlejaga voodisse ja rohkem edasi ma ei tea.

Aga täna?

Mis arvad, Itu?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 30, 2010 toll Uncategorized

 

Time out

Hommik.

Äratus 5.23

Unine. offkoors.
Aga ilus. ilus. ilus.
Mina ei saa aru, kuida see Jumal selle maailma ikka sedavõrd osavalt kokku on miksinud. Nii tohutult palju erinevaid värve,aga kõik sulab kokku ja kosutab hinge.

Hommikud on kohvi päralt. Siin kohe mitme kruusi jagu.

Täna peaks Haapsalu peal ära käima.
No mõte on, aga päike võib Haapsalule kriipsu peale tõmmata. Iusat päeva ei raatsi ju linnale kinkida.

Natuke vihale ajab,et ujuma ei saa. Aga ma pole kaotanud lootust.

Inimesed on uudishimulikud. Eks nas omavahel ikka räägivad, ütles isa.
Mina räägin ka. Kõigiga, aga mitte kõigest. Hea on üle pika aja taas suhelda. Ammu pole nii palju uusi ja toredaid inimesi mu elust läbi astunud.

Ses mõttes on siin alati hea olnud, et ruumi jagub. Kõigile. Alati on lubatud juurde minna ja eemale tõmbuda. Keegi ei pane pahaks.
Hea on mitte kohustatud olla. Mitte täiuslik olla. Pingevaba.

Telefonile ma praegu samuti ei vasta. Pole isu.

Valleraaa. Valleraaaaaaa.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 26, 2010 toll Uncategorized

 

Ilm kõigutab kaalukausse

Vihmane ilm teeb tõsisemaks.
Vihmane ilm hoiab maa peal.
Vihmase ilmaga on samm aeglasem.
Vihm teeb unisemaks.
Juuksed lähevad rohkem krussi.
Natuke kurvem on ka.

Vihmane ilm muudab uskumatult palju mu olemist. tuju. käitumist. tahtmisi.vaatenurki.

Tasakaalustan vihma halvaaga.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 25, 2010 toll Uncategorized

 

Ja saabusidki kauaoodatud päevad, mil tuppa pole asja

Elame väikeste inimeste paradiisis.

Töötan päikese ja inimeste patareidel.

Lõpuks ometi päike. Ja päästev tuul, mis sääsed minema lennutab.

Olen nüüd juba suve nägu.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 24, 2010 toll Uncategorized

 

Carpe diem

Päikest saab võtta. Saunas saab käia. Värskelt praetud kala süüa. Inimesed on ümberringi.

Kui ilusat ilma peab, siis saab veel ujumagi.

Pääsukused, lepatriinud, sipelgad ja muu pudi-padi on käeulatuses.

Lilled.Kadakad.Meri.
Lõhnad.

Itu tatsab paljajalu. T hüüab teda Rõõmurull.

Nahk õhetab.

Ööbikud laksutavad. Ööd on valged.
Kõik mured ja jamad on viivuks kuskil kaugel seljataga. Pandora laekasse kokkupakitud ja mahamaetud.

Oh, peatu hetk!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 23, 2010 toll Uncategorized

 

Järgmine peatus

…Jaanituli.

Seal on teisi inimesi.
Saun ja meri.
Silmapiir.
Lapsepõlv.

Ma olen väsinud.
Kõht valutab.

Iti peab õnneks Nipernaadi elule päris vapralt vastu.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 22, 2010 toll Uncategorized

 

Suvi sai sellega ristitud

Pakime endid mineteamisilmmereääreson tarbeks kubujussideks.

Astume sellga ämbrisse. Ehk siis merre.
Mere ääres on hoopis vaikne ja väga väga valge. Isegi pimestav,kuniks silmad lõpuks harjuvad.

Esiti istume Ituga veest veidi kaugemale. Liiva peale. Liiv on ilus valge. Puhas. Voolab pehmelt läbi sõrmede.
Ruudi nagu arvata ongi tormab otsejoones vee äärde. Auku kaevama.
Vesi muidugi ei ole külm. Nagu peagi kuulen.
On see lastele kunagi külm olnudki?
Külmaks läheb, siis on nad ise suureks saanud.

Ruudi on esimene, kes botased jalast võtab. Tema ongi kõiges järgnevas süüdi.

Eemalt läheneb hoogsa sammuga pikk mees, ühe käega lükkab jalgratast, teise otsas keerutab valget triipudega vannilina. Suund väga otsustavalt mere poole. Kindlasti ujuma, mõtlen peale vaadates. Mees kingib mööda minnes meile Ituga ilusa ja sooja naeratuse. Ammu ei mäleta midagi sarnast.
Jõuab mereni, hüppab ratta selga ja väntab minema. Hea, et pead panti ei pannud.

Päike tuleb välja. Viskan dressika maha. Itu heidab seljast kileka.

Natukese aja pärast jõuavad kohale kaks naist kolme lapsega. Pikka aega räägivad omavahel rootsi keeles, kuniks üks naistest järsku rabedas eesti keeles teistele hõikab- lähme sinna edasi. Nagu neil muidu poleks lubatud kauemaks jääda.

Minul kaovad jalast tennad ja sokid. Itu tõmbab jalast oma vasaku papu. Paremat ta poleks saanudki jalast sikutada. See on tal autos juba jalast rabeletud.

Oleme liikunud veele hulka lähemale.
Meri on nüüd veel suurem ja ahvatlevam.
Möödas on pool tunnikest.

Päike muudab ilma ja olemise aina soojemaks. Ema julgemaks.
Itu tõmbab jalast ka sukakad.
Emal on nii armas vaadata neid väikseid paljaid jalgu.
Lõpuks ometi suvi.

Astume vette. Alguses on justkui nagu natuke külm ka. Nii emale vähemasti tundub. Itule loomulikult mitte. Tema on ju ka ometi laps.
Itu mõõdab pika pilguga üha sügavamale. Ema hoiab sammuga tagasi.
Kiiret pole, kiiret pole.

Varsti nagu polekski enam eriti külm. Isegi emal.
Mõnus on hoopis.
Laine toob Itule ilusat rohelist rohtu varvaste vahele.

Itu naerab.
Ema rõõmustab.
Lapsel on hea.
Kes teab, see teab. Mida ema sellistel hetkedel tunneb.

Ema muutub liigagi lüüriliseks.
Eestimaal on ikka ilus, mõtleb ta. Eestimaal on ruumi.

Ta on veel siiani sellest tunnikesest heldinud.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 21, 2010 toll Uncategorized

 

Siuh säuh. Nagu naksti. millal uuesti saab?

Jõudsime tagasi külaskäigult, kus hommikul postkasti potsatanud ümbrikust tuli välja tänukiri “Eestimaa Kaunile Kodule”. Ansip isiklikult oli sinise sulepeaga alla kirjutanud.
Kodu oli tõesti-tõesti nii ilus,et ma ei hakanud pilti mitte tegemagi. Mõtlesin küll, aga lihtsalt ei olnud võimeline seda kõige ilusamat nurka välja peilima. Midagi koledat seal polnudki.

Itu säras seltskonnas taas nagu päike ja magas oma kõhuvälise elu parima ja pikima ööune.
Väljaspool ööd naeratas samuti ette ja taha.
Kus on too võimatu tegelinski, kellest teised kuulnud on?

Minust üksi jääb talle ilmselgelt väheks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 19, 2010 toll Uncategorized

 

Suves

Ma võin olla kõhuli murul.

Ma võin ehtida Jaanipuud

Ma võin taga ajada tigusid.
Ma võin tegeleda mitte millegagi.
Linnud laulavad.
Ma olen peaaegu nagu Fred ise.
Ma kuulen iseennast.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 18, 2010 toll Uncategorized

 

Päeva probleem

Täitsa uskumatu tunne, kui päeva suurimaks küsimuseks saab kas kammida täna juukseid või mitte.
Kammida. Aga õhtul.
 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 17, 2010 toll Uncategorized