Millal ma viimati olingi nii üksi?

Elukaaslane seilas kaheks nädalaks merele.
Esimene ja Teine lähevad õhtul prallele. Tähistama meie suve onni Haapsalu lähedal Esimese 18. sünnipäeva. Suur suur suur pesukauss kartulisalatit, must 60l prügikott krõpse, 120viinerit, teadmata arv cocat ja kaks plaadikooki. 6 autot, 37 inimest ja hullumeelselt sääski.
Kolmas läheb nädalavahetuseks oma isa juurde.

Just Me and Itu.
Home alone.

 

Vihmased mõtted

Ma mõtlen laste peale. Ma mõtlen, et olen toonud lapsed ilmale ja ei suuda neid selle ilma eest kaitsta. Ma ei suuda neid meie eest kaitsta. Ma ei suuda neid minu eest kaitsta. Minu viha, minu põlguse, minu mälestuste,minu päevade, minu kurbuse eest selle üle, et asjad ei läinud nii, nagu mina olin ette kujutanud.

Ma mõtlen oma vanematele – kõigele sellele, mida olen neile ette heitnud. Kogu sellele ajale, mida olen kasutanud neile etteheidete tegemiseks. Keegi on lubadustemurdmises süüdi. Ja nüüd murran mina lubadusi. Ühe korra teise järel. Iga päev. Ja lapsed ei ole veel küllalt suured, et mulle etteheiteid teha.

Minu Piibel

Kuid arvan, siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,
ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

 

Ärahellitatud

Itu avaldas eile soovi end korralikult välja puhata. Ühtlasi vajavad kindlasti hoolitsust tema jalad ning alates hetkest, kui väljas saab käia lahtiste kingadega on ta unistanud punastest varbaküüntest.

Seda peab tema saama.

Spaseerume!

 

Tahaks vaielda. Aga ema jääb peale.

Tahaks esimest korda vaielda Kivirähuga (Kivirähkiga, Kivirähkuga!!??…no öelge palun, kuidas siis õige on) viimases Päevalehes ilmunud arvamusartiklis Ühtse Eesti Suurkogu teema üle (kuigi kirjutab ta endiselt jube hästi ja jääbki vist). Tahaks vaielda Mihhail Lotmaniga abortide olulisuse ja rahastamise teemal (kuigi muidu oli artikkel äärmiselt lennukas ja huvitav). Tahaks vaielda inimesega, kes avaldas arvamust, et Mihkel Raud sooritas Facebookis enesetapu põhjusel, et paabel oli sinna järele jõudnud ja tema tundis ennast paremana. Tahaks vaielda, kas poliitiku konto samas portaalis, must jänes profiilipildiks ,toob ta rahvale lähemale või hoopis tapab tõsiseltvõetavuse?Kas poliitika ei ühtlustu seeläbi meelelahutusega, mille tagajärel saab öelda, et riigijuhtimine ongi üks suur nali?
Ja nii edasi. ja nii edasi.

Aga ei, mul on valida. Ja mina valin taas kord Jamie Oliveri ja lähen tema poolt õpetatud spagette, basiiliku tomatikastet ja kuldpruune lihapalle kokku keerama:)

 

100% tüdruk. Ainult pildi peal.

Huh.

Huh.

Huh.

Esimesed kolm ja pool kuud ta karjus päevad läbi, sest tal olid gaasid.

Kui päevased gaasid läbi, algasid öised kisad. Poolteist tundi ja kisa. Poolteist tundi ja kisa.

Viiendal kuul selgus, et ta on üles korjanud maksalutikad. Kujutage ette – ma oli õnnelik:) Lootsin, et seal peitubki kisa võti. Nädala aega rohtu ja algavad vaiksed ööd. Asjatu lootus. Kõik jätkus täpselt samamoodi.

No äkki siis hambad? Arvestades tema rahutut, ootasime ka neid juba alates kolmandast elukuust. Emadepäevaks nüüd siis saime. Selle esimese. Seitse kuud.

Samal kuul õnnestus Itul ka esimene tati-kõha viirus üles korjata. Rinnapiim vist hakkab lahjaks jääma. Vaevalt sai terveks, kui jälle -sama asi. Ainult veel mitu kraadi kangem.

Päeval süles, öösel trall.

Mu füüsiline, samuti vaimne pool hakkavad järgi ja alla vanduma.

Kannatus hakkab kärisema.

Olen muutunud tuimaks. Mulle ei meeldi see tunne.

Poleks elus arvanud, mitte eluski, et lapse kasvatamine võin nii tohutu raske olla. Otses ja kaudses mõttes.

Nii palju rahutust ja nuttu pole ma eales kuulnud.

Vahel, neil kõige meeleheitlikumatel hetkeldel, mõtlen – mis juhtuks, kui laseks jalga?

Ma ei suuda ära oodata, millal ometi saaks jälle kolm tundi jutti magada.

Ja vaaatamata kõigele, on ta nii väga kallis.

Millest küll see armastus tehtud on, mis nii palju välja kannatab?

 

Hundid söönud. Lambad terved.

Mäletate seda juttu Sipsiku juturaamatust, kus väikse puumaja kõrvale kerkis suur ja uhke. Mina mäletan mingit tunnet ja meeleliigutust enda sees. Pilti ka. Aga mis lõpuks sai, seda ei mäleta.
Umbes samamoodi tekkis meie tänava otsa mõni aeg tagasi ühe lillepoe kõrvale teine. See tähendab, et vanem ja pisem on ühel pool tänavat, uuem teisel pool. Uuem tõmbab rohkem. Tõsi, eks omajagu süüd ole selles ka vanemal endal, aga midagi on uuel siiski rohkem. Mine nüüd võta kinni, mida täpselt, aga mitte sellest ei tahtnud ma siinkohal rääkida.

Tahtsin oma sissejuhatusega jõuda hoopis kolmandasse kohta.
Nüüd juba ikka mõni aeg tagasi tuli Kolmas üks päev koju, lill peos ja teatas , et ostis selle nimelt vanemast poest. Et too ellu jääks. Kaks päeva tagasi kinkis Esimene mulle emadepäevaks roosi ja seletas, et ostab nüüd lilli Kolmanda eeskujul. Samal põhjusel ikka vanemast lillepoest.

Imearmas ja südantliigutav. Ühele emale. Naisele. Kas pole?
Samas, loodus soosib tugevaid. Nõrgemad surevad välja. Peavadki surema. Et elu jätkuks.

Mida öelda ja edasi anda lastele emana?
Mis hetkest peab süda kivistuma?
Et säästa ülearusest murest iseennast. Ja lasta veel voolata sinna, kus ta voolama peab.

 

Kuidas ma vabatahtlikult orjaks hakkasin. sest plakatid muutuvad aina suuremaks ja piinlikemaks..

Saan täitsa aru, et Ühtne Eesti Suurkogu tahtis tagasi loodusesse. Väsket õhku. Kas tegelikult ei taha täpselt sama pea kõik need 6500inimest kes kahe päevaga saali täitsid? Usun, et paljud neist lootsid just Ojasoo ja Semperi abiga sinnani jõuda.

Mis iganes mänge ühiskonnas ja inimestega nende päevade jooskul ka ei mängitud. Mis iganes sõnumit rahvale ei edastatud. On olukord poliitikamaastikul siiski nukker. Peale toda grandioosset etendust ehk paljude hinges auk veelgi sügavam. Olukord trööstitum. Pilt mustem. Tunne tühjem.

Usun, et kuskil sügaval südamesopis lõi paljudel siiski hõõguma lootus. Vaatamata sellele, et terve mõistus ju ütles, et lõket sellest ei tule.

Ma valetaks kui ütleks, et ma pole natuke pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma täpselt oleks oodanud. Ehk seda, et see poleks siiski päris lõpp. Et lugu läheks edasi.
Arusaadav, poliitika pole teatritegijate ampluaa ja südamesoov. Aga võrdväärsed ja usutavad järeltulijad, kes jaksaks ja tahaks nende poolt lahtilükatud teed edasi künda.

Peamine probleem vast seisnebki selles, kellele teatepulk edasi anda?
Kuidas saada õhku sellesse läpanud ja ennast täis läinud suletud ringi?

 

Naabrivalve

Jeekim, naaber heiskas just praegu lipu. Uksest sisse läks, siis nägin, ta oli rahvariietes.
Ma olin täitsa unustanud. Kook küll juba ahjust väljas, aga lipp ei lehvigi.

Õnneks mul ka pea puhas, kõrvarõngad kõrvas ja silmad värvitud.
Kohe jooksen:)

 

Oli seda nüüd vaja

Leidsin ühe nii sitaks hea blogi, et lihtsalt nutma ajab.
Päev algas ju sedavõrd ilusti. Õu sai kambakesi kohe palju ilusama ilme. Ja selle peale nüüd nii nördimapanev õhtu.
Olen kade. Väga väga väga kade kohe. Isegi natuke rohkem kade, kui selle peale, kes oskab klaverit mängida.
Ma annaks oi-kui-palju, et niimoodi osata. Mõelda. Kirja panna.
Kui saaks vahetada. Kindlasti on tal ka midagi puudu. Peab olema.

Ma ei pane teda listi. See on liiga hea. Ma ei ole masohhist.

Hoopis kuri väike inimene olen.
Nosin üksinda.
Kuniks ma lepin.

 

Sõna jõud

Eile mõtles üks mees Facebookis nii:
“Njaa. Täna olid Selveris ainult Soome pikad kurgid, kiles, eranditult kõik mädanenud. See on parim viis klientide eemalepeletamiseks.”

Kui ta oleks mõelnud nii:
“Njaa. Täna olid poes ainult Soome pikad kurgid, kiles, eranditult kõik mädanenud. See on parim viis klientide eemalepeletamiseks.”

…oleks järelmaitse sootuks teine.

Oli see nüüd juhuslik või meelega, mina ei tea.
Aga mõte kisub vägisi sinnapoole, et “poliitika” trügib varjatud ja varjamata kujul üha enam ka läbi Facebooki inimeste ajudesse.

Väk!