
Huh.
Huh.
Huh.
Esimesed kolm ja pool kuud ta karjus päevad läbi, sest tal olid gaasid.
Kui päevased gaasid läbi, algasid öised kisad. Poolteist tundi ja kisa. Poolteist tundi ja kisa.
Viiendal kuul selgus, et ta on üles korjanud maksalutikad. Kujutage ette – ma oli õnnelik:) Lootsin, et seal peitubki kisa võti. Nädala aega rohtu ja algavad vaiksed ööd. Asjatu lootus. Kõik jätkus täpselt samamoodi.
No äkki siis hambad? Arvestades tema rahutut, ootasime ka neid juba alates kolmandast elukuust. Emadepäevaks nüüd siis saime. Selle esimese. Seitse kuud.
Samal kuul õnnestus Itul ka esimene tati-kõha viirus üles korjata. Rinnapiim vist hakkab lahjaks jääma. Vaevalt sai terveks, kui jälle -sama asi. Ainult veel mitu kraadi kangem.
Päeval süles, öösel trall.
Mu füüsiline, samuti vaimne pool hakkavad järgi ja alla vanduma.
Kannatus hakkab kärisema.
Olen muutunud tuimaks. Mulle ei meeldi see tunne.
Poleks elus arvanud, mitte eluski, et lapse kasvatamine võin nii tohutu raske olla. Otses ja kaudses mõttes.
Nii palju rahutust ja nuttu pole ma eales kuulnud.
Vahel, neil kõige meeleheitlikumatel hetkeldel, mõtlen – mis juhtuks, kui laseks jalga?
Ma ei suuda ära oodata, millal ometi saaks jälle kolm tundi jutti magada.
Ja vaaatamata kõigele, on ta nii väga kallis.
Millest küll see armastus tehtud on, mis nii palju välja kannatab?