Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2010
Sinimustvalge
Magus ootus…
Eestlane olla on uhke ja hää…
…lauldi mitte just väga kaua aega tagasi uhkelt teineteise kätest kinni hoides.
Kas enam ei olegi?
Eile külas käies mainis keegi, et eestlastele omaselt jääb viimane koogitükk lauale.
Täna Aunaste saate kordust vaadates, teatas saatejuht, et kõik eestlased muretsevad, mis teised neist arvavad.
Ning sama saate külaline rääkis millestki muust, mis eestlastele omane.
Aina enam olen märganud, et eestlase halvustamine eestlaste seas on kujunenud heaks tooniks ja jutujätkuks.
Miks ometi?
Minul küll meie hulgas halb pole.
Kõigile, kes arvavad, et lapse kavatamine on üks lust ja lillepidu.
Itu ajab mu hulluks.
Ma ei tahaks nii öelda. Aga kui ütlemata jätaks, siis ilustaks.
Ei jaksa jääda ilusaks.
Kas ilustama peaks?
Kas ilustamine teeb ilusamaks?
Kas hulluks minemisele järgneb puhastumine?
112
Tunnen end läbinisti iriseja ja kibestunud inimesena, et üleüldse söandan abistamise teemal vinguda…ja teen seda siiski…
Kas enne, kui appi tõtata, poleks mõistlik läbi mõelda, millist abi täpselt vajatakse?
Muidu kipub minema nagu põdra ja jänese loos, kel see midagi ütleb.
Mul igal juhul oli lapsepõlves üks selline multfilm raamatusari.
Huvitav, kas neid enam kuskilt leiaks? Kahjuks on neist järgi ainult paar-kolm. aga meeles on sarjast kohe päris mitu õpetlikku vihku, mida lastelastele kunagi ette lugeda ihkaks.
või peaks mitte just kõige ilusamat mõtet võtma puhtalt kui enese läbipõlemise märki?
Küll kül(l)ale liiga ei tee?
Teeb ikka küll…mul on tunne, et varsti rohkem lihtsalt ei mahu.
Aga lund lihtsalt kallab taevast alla. Ämbriga.
Iseenesest ju muinasjutuline, aga inimesed muutuvad aina mornimaks.
Täpselt nagu majandusteoorias õpetati, et kui ühest hetkest saab midagi liiga palju, siis muutub see koguni kahjulikuks.
näpuotsaga siit ja sealt ja kolmandast ja õieti mitte millestki.
Kellele ja milleks tehakse filme nagu Pearl Harbour…..või näiteks Titanic?
Minu närvid sedasorti filmidele küll vastu ei pea.
Lähen alati neid vaadates vihaseks…kuigi vanem poiss teeb nägusid ja aina korrutab kõrval, et miks ma alati nii emotsionaalseks muutun – see on ju film…
Lõpuni ma katastroof-filme ei vaata…st. enam ei vaata…nooremana mulle kuidagi tundus, et nagu peaks…mida ma endale seeläbi küll tõestada püüdsin?
Ja ma ei tea miks, aga kui voodisse lähen, tekib alati peale sääraseid mõttetuid õudusi vastapandamatu soov laps, nüüd siis juba Itu, kõvasti-kõvasti kaissu võtta.
Evelin Ilvese artiklid viimsases kahes Eesti Naises on lihtsalt super. Või tundub see ainult mulle?
Ta võiks üldse rohkem kirjutada ja vähem end eksponeerida.
Tibi ja tõsiseltvõetav on raske korraga olla. Kui mitte võimatu.
Talle sobivad nood viimased lehed paremini.
Mitu korda olen mõelnud ja ühe korra varemgi öelda tahtnud, et Beatrice on oma mehest klouni teinud.
Mehest on saanud aksessuaar.
Ja täna hommikul , kui uksest õue astusin , et lindudele pähkleid panna, tundus mulle, et talve selgroog on murtud. Tundisn ja nägin seda isegi oma kinnise nohuse ninaga.
Veebruar on õnneks palju ilusam ja südantsoojendavam kuu kui see, mis läbi sai.
Jaanuar on alati kõle ja tühi.