RSS

Rahu. Iseendaga?

12 jaan.

Lähen täna üle pika aja Ituga õue. Kaugele ei lähegi, õieti ukse ette trepipealsele. Endale toon köögist tooli ja Õnnepalu raamatu. Istumise alla sätin sooja fliisteki.
Vaatan, kuhu vankrit sättida. Õösel murdus ühel meie õue peal olevatest mändidest kolm suurt oksa. Eelmisel ööl oli samal kohal seisnud auto.
See teeb ettevaatlikuks. Tavaliselt vankri asukohale tähelepanu ei pöörakski, aga ikka peab midagi aeg-ajalt inimesele märku andma, et ta liiga hooletuks ei muutuks.
Elu ei ole iseenesestmõistetav. See on kingitus.

Ilm ja lumi on täna rasked. Puude otsas olevad lumekuhjad summutavad ja matavad oma raskusega ümbruskonna hääli. Puud õõtsuvad hirmutavalt, ikka ja jälle langevad mõne puu otsast mühinal rasked lumelahmakad, mis maha kukkudes suure lumepilve hetkeks õhku paiskavad.
Siin seal kostab raksatusi. Mõni oks vannub taas kord lume raskusele alla. Nagu osa inimesi, käib peast läbi, kes enamuse ära kannatanud, aga lõpu eel siiski murduvad. Viimases lahingus langevad.

Vahele Loen Õnnepalut. Hiiglama hea. Mõjub.
Paneb enda ümber toimuvat tundma ja tunnetama. Kuulama. Nägema.
Tuletab meelde nautida seda mis meil on.

Ma võiks veel kauaks sedasi istuma jääda. Lugeda ja ümber olevaid puid vahtida. Passida nende otsast langevaid lumelaviine ja oodata, et mõni oks taas kord murduks. Isegi ei tea, miks viimane mulle eriti põnev tundub?
Aga varbad hakkavad külmetama. Itu koos nendega, vähemalt nii mulle tundub.

Viin oma tavaari tuppa tagasi ja piilun aknast edasi.
Itu huvitaval kombel magab tuppa tulles oma und edasi. Isegi klahvide klõbin ei paista teda täna häirivat.
Toas valitseb hetkel sama suur rahu kui õues.

Kui Itu tõuseb panen ahju tule. Elav tuli on sellistel ilmadel täpiks i peal.

Näe, jälle kukkus:)

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 12, 2010 toll Uncategorized

 

One response to “Rahu. Iseendaga?

  1. kolmix

    jaanuar 12, 2010 at 1:58 p.l.

    Öeldakse, et inimene võib tunde vaadata 3 asja: elav tuli, voolav vesi ja töötav inimene. Nende suurte lumesadudega tabasin ennast mõttelt, et lisaksin siia julgelt neljada juurde – lume langemine. Vahet polnud, kas oli see päevavalgel või ööpimeduses, lummas see mind ikka.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: