Lugesin praegu ajakirja ja mõtlesin, et küll vanematel inimestel võib ikka igavaks minna.
samas adun, et olen isegi sinna poole teel.
üha enam tuleb ette artikleid, kus nooremad inimesed räägivad , millise (elu)tõeni nad parasjagu jõudnud on, mille peale minul jääb vaid elutargalt noogutada – see on ju ammu teada:)
seda olen juba näinud. kuulnud. kogenud.
mõnes mõttes läheb elus aina igavamaks.
seejuures saan aina enam kindlust, et keegi teine võib kõrval rääkida palju tahab, kohale jõuab ikka ja alati kõige paremini just siis, kui i s e samasse punkti välja jõuad.
mis ei tähenda, et rääkima ei peaks.
mina näiteks räägin, kordan ja seletan oma suurematele poistele ka üht-ja-teist-kolmandat, aga osade asjade puhul lisan siis juurde, et: “ma tean küll, et te mind praegu ei usu, aga kunagi mõtlete/teete just täpselt nii. Ja siis sellistel hetkedel, kui mõni vanem inimene taas kord “lolli juttu ajab”mõelge ainult üht, et kuigi ma seda praegu ei usu, siis on täitsa võimalik, et ühel päeval asjad ikka täpselt nii lähevad”.