see pole mulle kunagi meeldinud, kui lapsed väiksed, et ma kunagi ei tea, palju mulle aega on antud, kui nad magavad.
Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2009
Jõuab, ei jõua, jõuab, ei jõua?
To Krista – vat nii saimegi:)
Alguses võeti kahe toa vahel meetri jagu seina ja tehti põrandasse suur sügav auk. Midagi põnevat ega kallist sealt kahjuks ei välja ei tulnud, kuigi oleks ju võinud:)
Iga päevaga kerkis ahi keskmiselt ühe ahjupoti rea võrra. Ja iga päevaga läks elamine ja olemine üha tolmusemaks. Kahe nädala möödudes oli närvid ka üsna krussis. Kellel rohkem, kellel vähem.

Et tööga ei tohi end ära tappa, tuli vahepael ikka mängida ka:)

Heureka
Ma loodan, et nüüd keegi kaminapoe omanikest ja müügimeestest minu sissekannet ei juhtu lugema, sest siis oleks mul kaudne oht ühel päeval lihtsalt jäljetult kaduda…nimelt juhtusin ühel päeval ostma Nipiraamatu, kus avastasin oma tarbeks kaks ülimalt asjalikku ja töötavat nõuannet:
Taas kord üks pisarate ja pisarateta õhtu. Ma kardan.
…ma kardan,ma kardan, ma kardan, ma tõesti kardan, et s e l l i n e päev ja õhtu, nagu eile, võiks korduda.
Terve päev täis valu. Ja õhtu, mis päädis paaritunnise non-stop haleda kisaga.
Kui eile hulluks minemise äärel nutva beebsuga mööda tube kõndisin, siis käis peast läbi, et miks öeldakse – karjub nagu ratta peal. See ütlus peab vist küll väga ammusest ajast pärinema.
Tänaseks päevaks on ju märksa hullemaid asju ja kohti juurde leiutatud.
Ning oma suureks üllatuseks avastasin alles nüüd, et beebsul polegi pisaraid. Tema “nutt” pole siis emotsinaalne ega tulene kurbusest. See on pelgalt suhtlemisvahend.
Huvitav, mis hetkest pisarad mängu tulevad.
L@kitused rindelt
kiirelt, kiirelt,
Nyyd on siis nii, et t@naseks p@evaks on selgunud, et tegemist pole kohe kindlasti lapsega, kes vastab vanade lapsevanemate manuaalile, s.t siis et soob, magab ja naeratab. Siinsed esimesed paar n@dalat on igal juhul m@rksa tormilisemad ja moodunud igap@evaste gaasilahingute deviisi all. Vaatamata minu eelneva kolme lapse kogemusele on need midagi sootuks uut ja senin@gematut. Kohati isegi nii nutused, et paar korda olen noutusest ja voimetusest pisikest inimest tema h@das aidata suisa temaga koos kurb olnud ja kaasa nutnud.
Viimased paar p@eva on see eest aga juba oluliselt lootustandvamad ja rahulikumad. Ylevalolemise aeg ei t@hendagi enam vaid syles v@@nlemist ja abitut kisa.
Esimesed beebsu huvilised on nyydseks samuti juba kes l@bi astunud, kes jooksnud, seega on selle kiire asjaga ka enam v@hem yhel pool. Ses suhtes pole ma vist kunagi klassikaline beebi emme olnud, et ei tunne vajadust k@ia beebikoolides, vaja suhtelmist ega kaask@rutajaid jne, jne. Tundub, et mida vanemaks, seda kaugemale lykkub aeg, millal v@lja kipun.
Kui Krista blogi loen, kuidas ta kolme lapsega juba mooda etendusi ja kohvikuid leegib ja oma pisikese preiliga beebikoolis k@ib, siis motlen omakeskis, et issand kuidas ta kyll viitsib ja jaksab. Tema korval tunnen end igal juhul t@itsa saamatu ja igava inimesena:)
Mina seevastu iga j@rgneva lapsega naudin yha enam yksiolemist, vaikust ja rahu, kui koik on hommikuti kodust lahkunud ning saan nautida beebsuga kahekesi olemist.
Vajadust mitte kuhugi minna ega tormata.
Ma pole viitsinud beebsut nende 17 p@eva jooksul isegi riide toppida, et temaga poodi soita. Pigem ootan kellegi @ra ja k@in yksi , Sedagi ainult siis, kui nad seda kohustust minu eest pole nous enda peale votma.
See eest, k@rutamised Nommel on osutunud just nii monusaks, kui koik need 9 ootamise kuud olin ette kujutanud. Jalutan mooda vaikseid ja rahulikke suuremaid ja v@iksemaid t@navaid, kiikan aedadesse ja uurin hindava pilguga maju. Eile otsustasin j@rgmisele @uetuurile fotoka kaasa votta, et oma lemmik majade TOP 5 yles pildistada.
Mis beebsu puutub, siis karta on, et talle voib j@@da alguses ysna segaseks, kumb ta siis ikkagi on, kas poja voi tytreke. Mina eksin t@naseks p@evaks juba oluliselt v@hem, aga kui mu ema siin k@ib, siis tema ytleb veel j@rjekindlalt v@hemalt kahel korral kolmest poja.
Samuti on nimega. Poleks ka ime, kui ta alguses vastaks inimestele, kes ta nime teada soovivad, et ta nimi on Ruudi Iti.
Nii…nyyd tundub, et mu endaga olemise aeg hakkab varsti otsa saama, jouab , siis naudin veel tassi kohvi ja voileiba, enne kui oma suure tooga edasi l@hen.