RSS

just nagu armastus

14 juuli

Hakkasin lugema 5-aastaselt.

Ma ei tea, kas põhjus peitub enim selles, et olin kuni üheksanda eluaastani üksik laps ja mul oli lihtsalt igav,
või hoopis minu väikeses kinnises iseloomus,
või siis hoopis selles, et elasime kuni minu viienda eluaastani koos vanaemaga, kes mulle neid palju ostis ja kes ei tahtnud, et mu vanemad mulle tuka ette lõikaks, kuna ma pidavat ilma tukata olema väga targa näoga, sest mul on ilus laup,
või selles, et raamatud olid odavad,
või siis kõiges kokku, nagu enamasti juhtubki olema,
aga fakt on see, et enamus selleaegseid lasteraamatuid on mul läbi loetud.

Oli üks raamat, milles olevad jutud mulle väga -väga-väga meeldisid, kohe nii väga, et nende jutustamisega juba lasteaiaski kuulsust lõikasin. Mäletan täpselt, kuidas kasvatajad palusid mul aeg-ajalt neid teistele lastele ja isegi kasvatajatele jutustada. Üks kord ei pidanud sellepärast isegi päeval magama minema:)
Imekombel on nimelt see raamat üks neist vähestest, mida olen ka kõigile oma poistele ette lugenud ning mis neile üllataval kombel kõigile kolmele ka meeldinud on. Ütlen seda viimast ainult seepärast, et mul läks omajagu aega, et aru saada, miks neile ei meeldi kõik samad raamatud, millest mina omal ajal vaimustusin (näit .”Veel üks Lotte” ja “Bullerby lapsed” ning paljud teisedki), kui siis hiljem hakkasin arvama, et see vist ongi poiste ja tüdrukute vahe. Nüüdseks olen selles peaaegu kindel, aga ehk õnnestub see mõne aja pärast ka päris ära tõestada:)
No see selleks. Igal juhul täiskasvanuna ma ei mäletanud enam selle raamatu nime ja raamat, mis minust alles oli ning mida ma suurtele poistele ette lugesin, oli nende ajaks säilinud lihtsalt ilma kaanteta.
Täpselt nii kaua polnud sellest tegelikult midagi, kuni sündis kolmas. Selleks ajaks oli raamatust alles juba veelgi vähem, mis tähendab, et kuna tahtsin seda tingimata lugeda ka pesamunale, siis hakkasin otsima antikvariaati, kust seda leida. Mis omakorda tõi kaasa selle, et käisin kasutatud raamatuid müüvates poodides, kus jutustasin ümber ses olevaid lugusid, just täpselt samamoodi nagu kunagi paarkümmend aastat varem lasteaias sai tehtud. Kuni lõpuks üks umbes minuvanune meesterahvas need jutud ära tundis ja kuskilt virnade alt mulle selle raamatu välja otsis.
Süda läheb siiani soojaks, kui tema peale mõtlen:)
Raamatu autoriks osutus Heljo Mänd ja pealkirjaks oli (on pragugi:))”Päkapikk Pikapäkk”.

Tolles raamatus on üks jutt jonnipunni perekonnast ja jonnipinni Jannest, kellel oli sünnipäev. Ja kelle sooviks oli sel päeval süüa triibulisest kausist. Aga kuna tegememist oli jonnipunni perekonnaga, siis ei saanud see olla sugugi iseenesestmõistetav, sest just sellest kausist tahtis süüa loomulikult terve perekond, kuni vanaema-vanaisani välja. Nii nad siis istusid ümber laua ja jonnisid ja kõigil oli loomulikult põhjus, miks just tema peaks seda teha saama.
Kuni lõpuks jonnipunni Janne kõva häälega nuttes teatas, et just tema peab saama süüa sellest triibuliset kausist, sest lõppude lõpuks on ikkagi temal sel päeval sünnipäev.

Vot. Ja umbes nii tunnen end praegu minagi.
Et just Mina olen naine ja pealegi rase ja just Minul on õigus omi emotsioone ja tujusid välja näidata ja elada. Seda eriti praegu.
Ja mitte Temal.

Mul on tunne, et mul ei jätku üha enam tahtmist ja mõistlikkust Tema kangust ja läbielatut kannatada pelgalt sellepärast, et olen kolmas.
Mulle tundub, et mulle tehakse paljuski liiga aiuüksi sellepärast, et olen kolmas.
Et minusse suhtustakse kahtlustavalt ja teatava distantsiga, sellepärast et olen kolmas.
Kolmas Naine tema elus.
Aga mis õigusega?
Miks mina pean teiste patte lunastama?
Aina enam jõuab mulle kohale, et elu kolmandana on just nagu päris, mis tähendab, et teeme kõiki samasuguseid asju, mis siiski, kui noore ja sinisilmsena kumbki omi esimesi kooselusid alustasime, ainult nüüdseks, mitmendas raundis, katab kõike seda ettevaatlikkuse loor.
Mis tähendab, et selles elus ei leidu enam samasugust usku ja lootust ja unistusi. Pigem ollakse tundlik ja tähelepanelik kõigele, kus eelnevas elus just nagu mööda on pandud.
Lausa otsitakse ohumärke, et siis uks enne kinni lüüa, kui teine seda jõuab!
Keegi kunagi kirjutas oma blogis ettevaatlikkuse kohta väga tabavalt, et see tapab teravuse, siiruse, dünaamika, spontaansuse, jõu, selguse, ilu, puhtuse, elegansi, suuruse, kaotab värvid ja tahub nurgad – ühesõnaga, sööb kõik isikupärase, millest võiks vaimustuda.
Omalt poolt lisaksin, et röövib ka julguse täiel rinnal pühenduda ja elada.
Kurb.
 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 14, 2009 toll Uncategorized

 

5 responses to “just nagu armastus

  1. tuulealleaa

    juuli 14, 2009 at 2:03 p.l.

    This comment has been removed by the author.

     
  2. tuulealleaa

    juuli 14, 2009 at 2:04 p.l.

    mina kaa, mina kaa:) "bullerby lapsed", "hulkur rasmus", "vanaema ja kaheksa last metsas", "hei pugege peitu", imeilus-"oma olemine turtel tulemine", nende vahele veidi sipsikut ja azerbaidzaani muinasjutte:) ja ema muudkui ajas meid, kolme tüdrukut, suviti raamatute tagant rohima ja muru niitma ja lehmi karjatama ja mune tooma ja vorstijärjekorda..ehh, olid ajad.

     
  3. soodomakomorra

    juuli 14, 2009 at 3:24 p.l.

    heh, olid mõned raamatud, mida ma lapsepõlves kätte ei võtnud…isegi tagantjärgi ei oska seletada, miks.midagi neid mulle ei meeldinud.üks neist muide oli "hei, pugege peitu". see raamat oli minu jaoks hirmuäratav, paar korda üritasin seda ika nagu kätte võtta, aga isegi lehitseda oli ebameeldiv.hoidsin teda kangekaelselt ikka raamaturiiulis teiste hulgas, tajusin alati silmanurgast, aga ära ka ei pannud.just selle raamatu peale olen hljem kõige enam mõelnud, et mis selles ikka oli.

     
  4. tuulealleaa

    juuli 14, 2009 at 3:37 p.l.

    see on huvitavamast huvitavam, see hei pugege peitu lugu, sest tegelikult oli see mu vanema õe lemmikutest ja tema mulle seda ka enamjaolt vist ette luges. peale selle, et oli õudne, oli ta ka veel liiga suur ja paks ja esikaant sel meie eksemplaril miskipärast ei olnud kuigi me peres mistahes raamatut nagu püha lehma koheldi. aga meelde ometi tuli ja kohe esimeste seas.

     
  5. Helen

    juuli 15, 2009 at 11:30 e.l.

    Ja ettevaatlikuse kohapealt on sul õigus. Lisaks paneb see veel kartma ja kahetsema. Hirmus. Ma olen ka ettevaatlikuks muutunud. Ei tunne ennast ära.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: