Tegelikult märkan ju pea iga päev midagi, mis minus erinevaid emotsioone tekitab ja mõtlema paneb. Aga minu sisse ja minu pähe need mõtted üldjuhul jäävadki. Ainuke, kellega neid suuremalt jaolt jagada saan on elukaaslane. Mulle lihtsalt tundub, et tema saab minust paljudes kohtades kõige paremini aru.
Aga see selleks.
Iseendale tundub, et paljugi jääb praegu kinni eelkõige kasvava kõhu taha. Lihtsalt nii kole raske on olla. Ja kõhuga tunduvad kõiksugu tegevused ja ettevõtmised kohe mitu korda energiakulukamad toimetada. Teen midagi ja seejärel viskan väljateenitud puhkusele – diivanile.
Sealt uuesti püsti saamine nõuab aga taas kord head motivatsiooni ja suurt jõupingutust.
Isegi mõte on aeglane. Endal on tunne, et umbes samasugne venimine ja kohmakus võiks mu peas aset leida ka siis, kui üks päev vana olen:)
Kui peaks nüüd kohe ja praegu ütlema kõhu kohta ka midagi positiivset, siis meenub esimese asjana söömine. Seda eriti seltskonnas. Üldiselt peab ses osas end teiste seltsis ju pidevalt jälgima, piirama, tagasi hoidma ja kõige tipuks peale söömist veel kõhtu ka sees hoidma, et ikka hea välja näha. Aga praeguses olukorras pole vahet -kõht on ees anyway:) lase aga heal maitsta!
viimane kord sain nimetatud emasoodustust kasutada alles möödunud nädalal, kui Tallinki laevaga “peenes” seltskonnas Business Lounges Soome ja tagasi seilasime.
Kui jutt juba Soomele läks, siis meenub seal veedetud reedene päev ja välikohvik, kus seina ääres istudes sooja päikest ja päeva nautisime. Piidlesin kohe huviga enda ümber olevaid kohvikukülastajaid ja mõtlesin isekeskis, kes on need inimesed, kes peale meie sedasama luksust endile keset tööpäeva lubada saavad.
Pensionäre oli päris mitu, see ei üllatanud. olen enengi välismaal käinud. Mõned turistid, nagu me isegi, ok. Siis paar väikeste lastega ema, samuti arusaadav. Lisaks mõni väljaspoolt tuvatamatu taustaga tegelane. Aga selle seltskonna hulka kuulusid ka kolm kõige elujõulisemas eas türgi meest…või olid nad marokolased….või on sel suurt vahetki….nii mitu tundi….jõid vaheldumisi espressot ja teed ja siidrit…seda kõike suure tõenäosusega just nendesamade soomalaste arvelt, kes samal ajal tööd rügasid.
Aegajalt jalutas meist mööda erinevaid sisserännanuid ja mitte kordagi ei juhtunud, et too möödakäija ja siidriklaasi taga olijad poleks teineteist märganud. Vähemalt korraks võõraste pilgud kohtusid, selle silmapilgu jooksul toimus hetkeline omavaheline hindamine ja paikapanemine. Kõrvalt vaadates tekkis tunne, et nad on ühteaegu saatusekaaslased kui vaenlased. Konkurendid. Olenevalt olukorrast.
Mõne möödujaga nõksatati vastastikku päid, teisega koguni tervitati üle laudade elavalt žestikuleerides ja kõvahäälselt. Just nagu Sipsiku juturaamatus, seal batsillide jutus, kes lugenud ja mäletab, kus möödalendavad porikärbsed omi suguvendi prügikastidel järgmise hüüdlausega tervitasid: “Haigust ja häda!” ja nood neile samaga vastasid.
Ei hakka mitte keerutamagi, et selle nägemine vihastab mind. Tahaks kohe püsti tõusta ja korra majja lüüa. See on jama ega lõpe hästi.
Ma ei usu lõputusse arusaamisesse. Tolrantsusesse. Humaansusesse.
Kui tervik pilt silme eest kaob.
Tean, et olen nüüd mõne jaoks väga väiklane, piiratud mõtlemisega, madalalaubaline ja väike inimene kui ütlen, et minu arvates too erinevate kultuuride, rahvaste ja rasside segunemine ei too kaasa midagi head.
Kui segada ja sundida omaks võtma midagi, mis peab sobima kõigile, saab selle tulemus olla vaid läbikukkumine. Tagasikäik. Häving.
Kui panustada heale tahtele ja usule, et inimesed on arusaajad, on see samuti enesepettus.
Lõpuks tuleb ikkagi sõda.
Inimese loomuse vastu ei saa.
Soomest veel omakora ajas tagasi minnes jõuan sõidueelsesse õhtusse, kui käisime kinos Genovat vaatamas. Võin kohe kindlalt väita, et see oli minu viimase aja üks parimaid filmielamusi. Lühidalt – hästi tehtud, hästi mängitud ja äärmiselt helge ning positiivse lõpuga.
Reedel Soomest laevaga tagasi sõites juhtusin aga lugema päevalehe vahel olevast Puhkepäeva erist üht selle filmi kohta käivad arvustust. Mul on kohe kahju, et ei mäleta, mis oli tolle kirjaneitsi nimi, sest tahaks ettevaatlikkuse mõttes ta nime siia kirja panna. Samas on mul hea meel, et midagi sellist mulle enne kinnominekut näppu ei juhtunud. Mõtlen, et mine tea, äkki poleks siis filmi vaatama jõudnudki.
Tagantjärgi lugedes tahtnuksin aga pea iga tema poolt kirjapandud lausele midagi risti vastupidist öelda. teema lõpetuseks ood mu enesekindlusele – filmist ei saanud aru just tema, mitte vastupidi:)
Üldiselt tahan aga olla üksnes kodus. Kodus on hea. On alati olnud.
Juba mõnda aega ootan, millal ometi poistel kool selleks aastaks läbi saaks, et ei peaks enam nii vara tõusma. Saaks seda tormamist ja kiiret vähemaks.
Ühtlasi loen päevi, et jõuaks kätte 12. juuni. Kuupäev, mida samuti pikkisilmi ootan, sest sealt alates algab minu ametlik alul tööga väljateenitud puhkus ja seejärel kohe otsa dekreetpuhkus.
Selle mõnusa tulevase jõudeolemise tarbeks on mul ostetud juba hea mitu raamatut. Lisaks ettevalmistatud mitu tegevust (nt poiste albumid lõpuni teha, siis kõiksugu aja jooksul väljalõigatud minu arvates mulle vajalikud ajalehe artiklid, mis vajavad sisu järgi sorteerimist, kleepimist ja õigetesse registraatoritesse paigutamist), mida olen aastaid edasi lükanud, aga millele tahaks lõpuks punkti panna ja joone alla tõmmata.
Üleüldse on endal praegu vahel selline imelik tunne justkui teeks oma elus lõpparvet, st tahan kõik pooleli oleva ja seni mingil põhjusel edasilükatu lõpuni vormistada. Ära teha. Välja öelda.
Tean ka miks. Nimelt olen enda jaoks liigagi täpselt läbi ja lõpuni mõelnud, mida mu samm, veel üks laps muretseda, kõige halvemal juhul võib kaasa tuua.
Arst ütles mulle veel viimaselgi vastuvõtul, et mul tuleb end tema ja ema ees veel tõestada.
Muretsen ja tunnen end tehtud otsuse tõttu rohkem süüdi just lähedaste ja laste kui iseenda ees. Sest mina ise ju tean. Ja usun. Parimat. Mis pidavat olema kõige olulisem.
Arvata võib, et ongi.
Lõpetuseks veel ühest väga olulisest vahepeal aset leidnud sündmusest meie elus. Nimelt saime endile elamiseks ruumi juurde, koguni terve teise korruse jagu. 01. juuniks peaks kokkulepitu kohaselt eelmine omanik meile võtmed üle andma ja poolest juunist on juba kokku lepitud ehitajatega.
Sealt edasi jõuan otsaga iseendani, st saan oma toa. Just sellise, millest olen alati unistanud. Palju aknaid, palju valgust ja väike rõdu. Toas peaks olema ka üks suur voodi, minu esimene päris oma raamaturiiul ja vaip.
Kui hästi läheb, siis ka pisike tüdruk – Iti.
Mina tahaks Hermiine ka otsa panna.
läheb liiale:)?
Mul on tõeliselt hea meel, kui inimesed abielluvad!
