iti

sain siis eile peale lõputuna tunduvat kolme nädalat vastuse, et oodatava lapsega on ikkagi kõik korras ja ta on täie tervise juures.
jumal, kuidas seda kõnet sai samaegselt oodatud ja kardetud, iga helistamise peale, kus võõras number ette lõi, hakkas süda taguma ja seest läks kuumaks.
teatud mõttes seisis too kolm nädalat kogu mu elu.
ja eile siis teatas üks rõõmsameelne naishääl telefonis, et kõik on korras….k o r r a s…..ja mina nutsin terve õhtu….
sest…..muuhulgas sain teada..
ta on tüdruk…….

aga elukaaslasel on eelmistest eludest juba neli plikat olemas….

kõik, kellele oma “heast” uudisest teada andsin, küsisid esimese asjana…mis T e m a ütles????
keegi ei mõelnud, et m i n u l on ees kolm poega.
vaid seda, et temal on tütred.

öelge veel, et see maailm ei keerle meeste ümber!

nüüd on tunne nagu oleks kedagi alt vedanud.
tüdruk justkui polegi laps!
tunnen end nagu puudega.

peaks hullult rõõmus olema, aga mina ei saa üle.
elukaaslane küll toetab ja hoiab ja kaisutab.
aga ma ei usu teda.
ma ei usu enam kedagi ega midagi.
ennast ka mitte.

iseenda ja oma mõtete pärast on kohutavad süümekad.
häbi. viha.
segadus.

mis minuga ometi toimub?
mida ma tahan?

kogu maailma?

 

Tüdrukud

Aegajalt käivad meil (külas?) mu elukaaslase kaks tütart. noorem on 8 , vanem 12.
mulle tundub, et nad oleksid võimelised terve päeva minuga rääkima, hoidma üleval sellist seltskondlikku vestlust mitte milleski. kui ma ainult vedu võtaksin.
nad vist muliseksid mu surnuks. vabalt:)
eriti noorem.

tänaseks päevaks olen hakanud arvama, et ma ei sobikski tüdrukut kasvatama.
ma ei jaksaks juba ainuüksi nii palju rääkida.
rääkimata muust.

 

tööl

appi, kuidas ma ei talu nõmedust ja lollust. jäikust.
piiratust, väiksust, väiklust, kibestumust, õelust, tujukust, ussitamist.
kõige selle juures ülimat tähtsust .

miks inimesed ei ela oma elu?
on see solvumine omaenese elatud elu peale?

ma ei taha enam seda rumalust alla neelata.
ma ei taha enam neist inimestest üle olla nagu ülemus soovitab.

läheks ainult kõik hästi, saaks ma hea vastuse ja preemiaks lapse.
koju!
ma ei taha mitte midagi muud.

 

Ülemus ütles kunagi, et olen sitke. nüüd pean endast loodud illusiooni kandma.

vat ei anna alla.
vara veel.

 

Mure

Nutsime eile koos elukaaslasega.
Annaksin mida iganes, et saaksin ärgata kolme ja poole nädala pärast.