sain siis eile peale lõputuna tunduvat kolme nädalat vastuse, et oodatava lapsega on ikkagi kõik korras ja ta on täie tervise juures.
jumal, kuidas seda kõnet sai samaegselt oodatud ja kardetud, iga helistamise peale, kus võõras number ette lõi, hakkas süda taguma ja seest läks kuumaks.
teatud mõttes seisis too kolm nädalat kogu mu elu.
ja eile siis teatas üks rõõmsameelne naishääl telefonis, et kõik on korras….k o r r a s…..ja mina nutsin terve õhtu….
sest…..muuhulgas sain teada..
ta on tüdruk…….
aga elukaaslasel on eelmistest eludest juba neli plikat olemas….
kõik, kellele oma “heast” uudisest teada andsin, küsisid esimese asjana…mis T e m a ütles????
keegi ei mõelnud, et m i n u l on ees kolm poega.
vaid seda, et temal on tütred.
öelge veel, et see maailm ei keerle meeste ümber!
nüüd on tunne nagu oleks kedagi alt vedanud.
tüdruk justkui polegi laps!
tunnen end nagu puudega.
peaks hullult rõõmus olema, aga mina ei saa üle.
elukaaslane küll toetab ja hoiab ja kaisutab.
aga ma ei usu teda.
ma ei usu enam kedagi ega midagi.
ennast ka mitte.
iseenda ja oma mõtete pärast on kohutavad süümekad.
häbi. viha.
segadus.
mis minuga ometi toimub?
mida ma tahan?
kogu maailma?
