Mõned päevad tagasi sain teada, et mul on sabas keegi Nuhk Albert.
Kuna mulle teadaolevalt pole mu hingel ühtegi suuremat pattu ega tegu, mida varjata või häbeneda, siis pole mul õnneks tolle salapärase isiku suhtes ka midagi karta.
Aga-aga, just tänu temale sain muide targemaks, kui uskumatult hea on elada ilma kapis peituvate luukeredeta:)
lisaks pisike põnevus, uudishimu ja mulle alati naudingut pakkuv mängu ilu ja võlu ja valu!
Kodusel sõjatandril pöördus olukord samuti paremuse poole – valge lipp on igal juhul heisatud!
Musi veel hommikuti ei anta, aga vähemalt side on tagasi:)
kohe parem on olla. ma ei viitsi enam kakelda.