RSS

Kas jäängi ühiskonna silmis elu lõpuni perelõhkujaks?

11 veebr.

Lugesin paar päeva tagasi ühest blogist postitust, mis tõi teiste kommentaaride hulgas kaasa ka allpool oleva:

Ei kommenteeri seda, kas pätt oli mees või naine.
Kuna lapsetegemist vaadeldi kommentaarides suhteliselt üheülbaliselt, siis täiendaks hoopis selles osas.
Lapsed kipuvad üldjoontes sündima järgmistel põhjustel (minu tagasihoidliku ja täiesti mitte-teadusliku vaatluse alusel):

1. nn. tööõnnetus;
2. naine soovib kinnistada meest;
3. mees soovib kinnistada naist (lapsega ehk ei jookse nii palju (sõbrannadega) ringi vaid pühendub kodule ja perele);
4. mees tahab oma geenide edasi kandjaid (teadlaste jutu järgi: mida rohkem, seda uhkem).

Ja kuigi naisel on ikkagi lõplik sõna lapsetegemises, siis veenmisjõu (punktid 3 ja 4) või force majore’i (punkt 1) vastu on sageli raske astuda. Ja kui veenmine ei aita, siis on mehed piisavalt leidlikud, et tekitada punkti 1.

Mõtlema pani mind kommentaari juures teadmine, et võiksin vabalt sõnastada, et ka minu 15 ja tema 10-aastat kestnud abielule sai saatuslikus ülelöömine. tema on siis minu praegune elukaaslane.
enda südamerahustuseks võin end lohutada, et õnneks lõime vastastikku. mis tähendab, et minu arvates pole võimalik võrrelda, kumb sel hetkel rohkem rohkem lõi. või süüdi oli.

fakt on aga see, et selle tulemusena oleme nüüd juba natuke üle nelja aasta koos olnud.

sealt edasi tekib mul küsimus, et nüüd, kus ootan last ja peaksin valima nende üldjoontes nelja väljatoodud põhjuse vahel, siis kuhu alla mina/meie kuulume? Välistaksin kindlasti kolmanda ja neljanda osas ei viitsi ma oma pead vaevatagi – ses küsimuses on mul põhimõtteliselt ükstaspuha.
Esimene on otsapidi asjasse segatud, aga vat see teine, see on see, mis mind eelkõige süümekaid tundma paneb.

kas minu puhul saab rääkida kinnistamise soovist?

kas kinnistamise soov on kuskilt hetkest/aastast lubadud?
kas saab/tohib pahaks panna kaaslasele, kellega juba aastaid koos oldud, pahaks panna soovi last saada?
kas on olemas vaikimisi kokkulepitud piir? ma mõtlen aastate piir, kust selline soov oleks justkui ühiskonna silmis lubatud/õigustatud?
et näiteks esimese aasta jooksul võib lapseootele jäämist nimetada põlastusväärselt ärategemiseks, aga sealt edasi enam mitte? või peaks too aastate number olema suurem? siis kaks? viis? kümme?

mulle endale tundub, et ühest hetkest ei saa lapse saamist enam üksnes kinnistuseks nimetada.
mida muud mul praeguses olukorras muidugi öelda olekski:)
aga on selles siis midagi ebanormaalset, halba, kui mingil ajahetkel lihtsalt tunned, et soovid jagada midagi enamat, kui autot, maja või ühiseid reise?

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 11, 2009 toll Uncategorized

 

6 responses to “Kas jäängi ühiskonna silmis elu lõpuni perelõhkujaks?

  1. ingelbrigitte

    veebruar 12, 2009 at 7:12 p.l.

    Täiesti norm seis, ausalt. Ma tooks aastatetaguse külaelu teistpidi vaatuse: esimestel aastatel vaadati imelikult, et miks ma ikka veel paksuks ei ole läinud. Kui siis viiendal abieluaastal lapse sain, teadis küla kindlalt, et nüüd see ei saa küll minu mehe laps olla, muidu oleksin juba ammu lapsega. Nii…et mis siis on see piir, millal lapsi peaks-võiks tegema hakata?Kui teada saad, anna teada.;)Aga sulle endistviisi mõnusat kosumist!!!

     
  2. Kertu

    veebruar 14, 2009 at 7:52 p.l.

    offkoors, välja mõtlesin:))))))))Kiili!Sa olid mu lapse muusikaõpetaja:)no ma ju ütlesin, et ma tean Sin!Muidugi, Angelika oligi.

     
  3. ingelbrigitte

    veebruar 15, 2009 at 11:20 e.l.

    Ohoo, täiesti õige. Minu isik on nüüd tuvastatud.:DAga…sina ikkagi mitte. Äkki raatsid lapse nime välja käia? :)Hakkas kohe põnev.

     
  4. ingelbrigitte

    veebruar 15, 2009 at 11:21 e.l.

    PS! Kuna sa mind selle eelneva vihje põhjal tuvastasid – siis ilmselt olid sinagi üks imestajaid.Ihihiii! 😉

     
  5. soodomakomorra

    veebruar 15, 2009 at 1:41 p.l.

    eip, see viimane kahtlus on vale.mina sain sind tundma alles siis, kui sinu poiss oli täpselt sama vana kui minu kolmas ja nad ühte rühma sattusid.Ruudi, ütleb sulle midagi?tegelikult vaatasin jääraplika pilte ja seal ühel oled sina ka. teadin, et olen sinuga kuskil kokku puutunud, aga üldse ei löönud ette kus. käisin seda pilti ikka ja jälle miski aja tagant vaatamas, kuni eile ühtul lahvatas.ma ei ela juba neli aastat Kiilis, peale lahutust sai maja seal maha müüdud.

     
  6. ingelbrigitte

    veebruar 15, 2009 at 7:26 p.l.

    Ruudi oli ju lapse rühma priimus, miks ma ei mäleta! 🙂 Mattias tuli ikka koju ja rääkis “Ruudi loeb”, “Ruudi korrutab” jne. jne.Jääraplika on jah minu onutütar.:)Eestimaa on väike! Ei unusta ikkagi soovimast mõnusat kosumist ja kõige nautimist. Mis põhiline – maga, palju saad, sest varsti enam ei saa.:D

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: