Lugesin paar päeva tagasi ühest blogist postitust, mis tõi teiste kommentaaride hulgas kaasa ka allpool oleva:
Ei kommenteeri seda, kas pätt oli mees või naine.
Kuna lapsetegemist vaadeldi kommentaarides suhteliselt üheülbaliselt, siis täiendaks hoopis selles osas.
Lapsed kipuvad üldjoontes sündima järgmistel põhjustel (minu tagasihoidliku ja täiesti mitte-teadusliku vaatluse alusel):
1. nn. tööõnnetus;
2. naine soovib kinnistada meest;
3. mees soovib kinnistada naist (lapsega ehk ei jookse nii palju (sõbrannadega) ringi vaid pühendub kodule ja perele);
4. mees tahab oma geenide edasi kandjaid (teadlaste jutu järgi: mida rohkem, seda uhkem).
Ja kuigi naisel on ikkagi lõplik sõna lapsetegemises, siis veenmisjõu (punktid 3 ja 4) või force majore’i (punkt 1) vastu on sageli raske astuda. Ja kui veenmine ei aita, siis on mehed piisavalt leidlikud, et tekitada punkti 1.
Mõtlema pani mind kommentaari juures teadmine, et võiksin vabalt sõnastada, et ka minu 15 ja tema 10-aastat kestnud abielule sai saatuslikus ülelöömine. tema on siis minu praegune elukaaslane.
enda südamerahustuseks võin end lohutada, et õnneks lõime vastastikku. mis tähendab, et minu arvates pole võimalik võrrelda, kumb sel hetkel rohkem rohkem lõi. või süüdi oli.
fakt on aga see, et selle tulemusena oleme nüüd juba natuke üle nelja aasta koos olnud.
sealt edasi tekib mul küsimus, et nüüd, kus ootan last ja peaksin valima nende üldjoontes nelja väljatoodud põhjuse vahel, siis kuhu alla mina/meie kuulume? Välistaksin kindlasti kolmanda ja neljanda osas ei viitsi ma oma pead vaevatagi – ses küsimuses on mul põhimõtteliselt ükstaspuha.
Esimene on otsapidi asjasse segatud, aga vat see teine, see on see, mis mind eelkõige süümekaid tundma paneb.
kas minu puhul saab rääkida kinnistamise soovist?
kas kinnistamise soov on kuskilt hetkest/aastast lubadud?
kas saab/tohib pahaks panna kaaslasele, kellega juba aastaid koos oldud, pahaks panna soovi last saada?
kas on olemas vaikimisi kokkulepitud piir? ma mõtlen aastate piir, kust selline soov oleks justkui ühiskonna silmis lubatud/õigustatud?
et näiteks esimese aasta jooksul võib lapseootele jäämist nimetada põlastusväärselt ärategemiseks, aga sealt edasi enam mitte? või peaks too aastate number olema suurem? siis kaks? viis? kümme?
mulle endale tundub, et ühest hetkest ei saa lapse saamist enam üksnes kinnistuseks nimetada.
mida muud mul praeguses olukorras muidugi öelda olekski:)
aga on selles siis midagi ebanormaalset, halba, kui mingil ajahetkel lihtsalt tunned, et soovid jagada midagi enamat, kui autot, maja või ühiseid reise?