tahan olla kallis. iga ilmaga.

poolteist kuud tagasi istume pühapäeva ühtul kõrvuti diivanil. ta annab mulle musi ja ütleb, et talle meeldib minuga koos elada. mul on nii palju häid omadusi.
ta ei unusta mulle arvuti ja telefoni kõrvalt üle pari-kolme tunni musi andmast. vahetamata päeva(de) jooksul muud sõnagi.
peale jõuluõhtusööki koos tema vanemate, laste ja minu lastega võtab ta mul ümbert kinni ja ütleb : kallis.
ilus. kas pole.
samas võib sekundiga kogu elu pea peale pöörduda. ma olen vastik, ma juba piekmat aega ei naerata, otsi ta pilku, pöördu ta poole, osuta tähelepanu. ma olen maailma kõige halvem inimene. ma vihkan teda. ta teab seda.
tema vihkab mind.
ma tunnen seda.

ta ei ole siiras.

ma olen muutunud. ettevaatlikuks. ma tean. see hävitab. aga mõistus siin ei aita.

ma ei usu. ma lihtsalt ei suuda.
sest pole võimalik. niimoodi hetkega muutuda. teistmoodi tunda.

ma olen täiesti kindel, et mina armastan teda rohkem. ta on mulle sada korda kallim, kui mina talle.
kuigi ma olen väidetavalt paha. ei otsi, ei näita, ei vasta.
ma ei. ei. ei.

minule ei meeldi, kui sõnu loobitakse. kui ainult sõnades ollakse kallis. kui ainult hea olles ollakse kallis. kui ainult sobivalt ollakse kallis.

butafooria. nukk.

ma ei taha,et kallidust saab mõõta rahas.
see on liialt lihtne. mugav.

ma peaks olema koer. et sellest söönuks saada.

ma olen nii nõrk. vihkan end selle pärast, et ta “kallis” mu ära sulatab.
üks tema musi kogu päeva andestab.
ikka veel. vaatamata kõigele.

hetk tagasi.

ma aina kaon. jään väiksemaks.
koledamaks. kahvatumaks. näotumaks. kurnatumaks.
ma ise hävitan ennast.

kas see on sõltuvus?

 

Elutöö preemia(d).

minu kõige vanem ja kõige kangem poeg vahetas eile minu jumaliku musta auto katkiläinud rattakummi.

minu kõige vanem ja keskmine poeg tegid nädal tagasi korda aia, (mitte küll päris omatahtsi ja algatusel, aga siiski siiski), mille lumetormis murdunud mänd kuu aega tagasi ära lõhkus.

ja üleüldse jään ma aina väiksemaks ja õrnemaks:)

see on paganama teistmoodi ja hea tunne.

 

ise ilu tegija.

minu arvates olen ma viimane poolaasta kohe päris tubli olnud.
mhmh, igatahes. võin südamerahuga jalad aasta lõpuni seinale visata.
süüa teha.
aega surnuks lüüa.
õhtuti kaua üleval olla.
raamatut lugeda.
mõnel peol promeneerida/promoveerida.
külla minna.
ja aasta lõpuks minema põrutada. uuele lähme seekord vastu Bratislavas.

voila, elagu tahtejõud ja kättevõideldud eesmärgid!

Tänud kõigile, kes on mind sel aastal tahes või tahtmatult elus hoidnud, toetanud, ärgitanud, märganud, vihastanud, üllatanud, kuulanud, lõbustanud, vaimustanud!

 

Normaalsuse mõõdupuu

vahel ma mõtlen inetuid mõtteid.
vahel siivutuid. pahatahtlikke. kiuslikke. suisa ropp olen teinekord iseenda seltsis.
iseennastki ehmatab.
siis ma mõtlen, et issand jumal, millele ma mõtlen.
ja siis siis ma mõtlen, et huvitav, kas teised ka nii mõtlevad?

 

To whom it may concern…

imesid juhtub:)
juhhuuuuuuu …

kaks seitsme vastu võitis.

Pudel rummi kõigile!
Ingelbrigittele kaks!
For you, my love, whatever you want:)

 

Real Life

elu on ebaõiglane. on. on. on.
see, mida üks kardab nagu tuld, ootab teine nagu hingeõnnistust.

elus võiks olla kolm võimalust, kus saaks aega tagasi keerata, et mingi olukord teisiti lahendada.
et liiga lill poleks, võiks see olla ajaliselt piiratud. näiteks kuni paar kuud.
samas, karta on, et need võimalused oleks enamusel juba esimese paarikümne??? aasta jooksul kasutatud. seda on vist isegi palju.
ja siiski.
ma võtaksin nüüd ühe välja.
või nutaksin oma kergekäelisust taga.
ja oleksin põhimõtteliselt ikkagi samas seisus kui praegu.

 

isa.

kui isa helistab ja ütleb, et tuleb ise oma saele järele, mille ma talt paar nädalat tagasi laenasin, siis on see ju iseenesest täitsa tore – keegi võtab ühe ärategemist vajava tegevuse su õlult enda kanda.

kui ta sinna juurde lisab, et ühtlasi räägiks ta meeleldi ka omi reisimuljeid, siis sellegi elab üle. seda isegi vaatamata sellele, et tõenäoliselt ei tule ta siis üksi, vaid võtab kaasa ka oma uue minuvanuse (ok, aasta vanema) naise, kelle pärast ta mu ema 10 aasta tagasi maha jättis.

aga kui ta lõpetuseks teatab, et tahaks rääkida ka, siis see teeb küll ettevaatlikuks. tavaliselt, kui keegi ütleb, et tahab rääkida, siis ei tõota see kunagi midagi head. ok, varajagamine võib olla üks väheseid teemasid, mis meeldiva üllatusmomendi kaasa toob. aga see on meil juba tehtud.
abiellumine ja lapseootus vist ka. aga seda ma ka tema puhul enam ei usu.

nüüd ma siis ootan. millal nad jõuvad.
küpsetasin õunakoogi.

 

suuremad ja väiksemad kivid mu teel…

üks neist langes täna südamelt. selline hiigelsuur, tõeline lahmakas.
üle paari nädala olin selle all ja taga kinni.
öösiti polnud und, süda tagus, päeval trummeldas sundmõttena kõigi teiste tegemiste vahel ja otsas.
tuju, mis see veel on?
kulminatsioon saabus täna öösel.
õõvastav.
kui madalal ma ära käisin.
isu on läinud. vait olla on kõige parem.

arvan, et peaks pühapäeval kirikusse minema.
lubama, et ei satu enam kunagi olukorda, kus iseendale nii vastik ja häbiväärne olen, et tekib tahtmine nöör kaela panna.
ilma naljata.