poolteist kuud tagasi istume pühapäeva ühtul kõrvuti diivanil. ta annab mulle musi ja ütleb, et talle meeldib minuga koos elada. mul on nii palju häid omadusi.
ta ei unusta mulle arvuti ja telefoni kõrvalt üle pari-kolme tunni musi andmast. vahetamata päeva(de) jooksul muud sõnagi.
peale jõuluõhtusööki koos tema vanemate, laste ja minu lastega võtab ta mul ümbert kinni ja ütleb : kallis.
ilus. kas pole.
samas võib sekundiga kogu elu pea peale pöörduda. ma olen vastik, ma juba piekmat aega ei naerata, otsi ta pilku, pöördu ta poole, osuta tähelepanu. ma olen maailma kõige halvem inimene. ma vihkan teda. ta teab seda.
tema vihkab mind.
ma tunnen seda.
ta ei ole siiras.
ma olen muutunud. ettevaatlikuks. ma tean. see hävitab. aga mõistus siin ei aita.
ma ei usu. ma lihtsalt ei suuda.
sest pole võimalik. niimoodi hetkega muutuda. teistmoodi tunda.
ma olen täiesti kindel, et mina armastan teda rohkem. ta on mulle sada korda kallim, kui mina talle.
kuigi ma olen väidetavalt paha. ei otsi, ei näita, ei vasta.
ma ei. ei. ei.
minule ei meeldi, kui sõnu loobitakse. kui ainult sõnades ollakse kallis. kui ainult hea olles ollakse kallis. kui ainult sobivalt ollakse kallis.
butafooria. nukk.
ma ei taha,et kallidust saab mõõta rahas.
see on liialt lihtne. mugav.
ma peaks olema koer. et sellest söönuks saada.
ma olen nii nõrk. vihkan end selle pärast, et ta “kallis” mu ära sulatab.
üks tema musi kogu päeva andestab.
ikka veel. vaatamata kõigele.
hetk tagasi.
ma aina kaon. jään väiksemaks.
koledamaks. kahvatumaks. näotumaks. kurnatumaks.
ma ise hävitan ennast.
kas see on sõltuvus?