täna hommikul sain tervelt tund ja natuke peale lund kühveldada. vähemalt pool sellest ajast läks auto väljakaevamisele, mis esmalt ja eemalt nägi välja kui väike lumemägi.
vahepeal tuli küll tunne, et lööks käega. lumi oli sula ja raske. võtad labidatäie, tahad kõrvale visata, aga lumi ei tule labida küljest lahti.
nokk kinni, saba lahti.
aga meele tegi rõõmsaks, et nõmme on ikka üks paganama armsalt kodune kant. inimesed tulevad varahommikul, naerunäod peas, tögavad sõbralikult ja soovivad jõudu.
mina ei tea, mulle kohe nii kangesti see meeldib.
nüüd olen igal juhul autoga tööl. näis, kuidas tagasi. päev alles noor.