Igal hommikul tööle sõites möödun ma Õnnepaleest, kus üks väikest kasvu kiirete liigutustega naisterahvas luuaga väga süvenenult majaesist puhtaks pühib.
Stockmanist piima ja kohvikoort ostes istub kassas väga puhanud ja lahke olemisega teenindaja, kes minuga paar sõna vahetab ja mulle lõpetuseks kena päeva soovib.
Tööle jõudes kohtan trepi peal taas toda tagasihoidlikku, aga väga sõbraliku ja sooja naeratusega koristajat, kelle pilk ja teretus mõjub alati nagu teraapia.
Peale kõike seda jõuan lõpuks viiendale korrusele, istun maha oma töölaua taha ja tunnen, et kõik on hästi.
Need kolm naist on ilma enese teadmata sisendanud minusse tohutul hulgal stabiilsust ja turvatunnet.
Nad ei oska aimatagi, kui suured nad minu jaoks on….
no mis passid, on jah piinlik sellisele mõttele tulla, aga mis sa teed.
Peale tänast kaubanduskeskuses käiku, olen mina suures segaduses :
kas siis tõuseb või langeb?
ümberringi muud ei kuule, kui kriis ja kriis, aga vähemalt poolte saabaste (kui mitte rohkemate), mille taldade alla mina vaatasin, hinnasildid jäid vahemikku 1700 – 3700 eeki.
õnnestus näha ka 6 ja 7-ga algavaid numbreid.
pagan võtaks, on ju nii, et kus suitsu, seal tuld!
mis tähendab, et üks neist valetab.
kumb siis?
Mul on tihtilugu kohe täitsa häbi.
Jah, juhtub, et tal sähvatab, aga enamasti läheb see lällamine ikka üle igasugu piiride.
Kui minul väga piinlik hakkab, siis klõps ja löön televiisori ees lihtsalt pilgu maha. raadios vahetan jaama.
Aga mul on tõeliselt kahju Pillest ja Allanist, kes peavad seda taluma ja kõigele lisaks veel ka halva mängu juures head nägu tegema.
täna siis lahkuski meie hulgast too šarmantne, põhjalik, intelligentne, väljapeetud, mänguline mees, kes põlgas rumalust ja kuldas tarkust.
surm tuleb alati äkki.
isegi, kui selleks mõtteis valmistuda.
minu lugupidamine!
minu kaastunne!
Kogemus(ed) on nagu antidepressandid.
Annavad sulle turvavarustuse ekstreemeluks. Hoiavad elus.
Samas muudavad ettevaatlikuks.
Röövivad emotsioonid ja tulihingelisuse.
Tuimestavad ja tapavad iseenda.
ma nüüd ei tea, kas põhjus peitus eilses (ilusama nimega) talveööde päevas, mis pimeda aja ametlikult välja kuulutas või inimeste teadlikkuse kasvuga, igal juhul oli õhtul bassein ajal, mil see tavaliselt üsna tühi, puupüsti inimesi täis. kusjuures, enamjaolt mehi.
muidu mõnusast ujumisest sai eile üks suur ajastamine ja laveerimine, et aeglasematest õigel hetkel mööda saada ja kiirematele võimalikult vähem jalgu jääda.
lisaks möllas vesi nagu ookean, nõudis päris suurt jõudu, et laineid murda ja lõpuks kaldale saada.
no ja siis nad veel räägivad, et sport pidavat olema stressimaandaja. eile kujunes küll tõsiseks peavaluks.
tulin koju ja sõin närvide rahustuseks kohe paar croissanti ja kohukest peale:)
