RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2008

hommikud on helged. sest nad on alati uued.

täna hommikul oli äratus kell viis. ei mäletagi, millal viimati nii vara yles sai tõustud. päris iseenesest mu uni muidugi laupäeva hommikuti ära ei kao. selleks oli ikka yldjuhul põhjus – täna pidin näiteks elukaaslase kuueks lennujaama sõidutama.
aga kui kord yleval, siis on varahommikud mu arvates imelised. päike on juba kõrgel, linnud laulavad, õhk on parasjagu nii jahe, et kergelt värskendab, aga kylm ei hakka.
autosse istume, siis postkast on veel tyhi, teed samuti. vahemaa, mille läbimiseks juba mõne tunni pärast kuluks vähemalt pool tundi, möödub kümne minutiga.
suts ja kohal. ärasaatmise kohustuslik osa, kallistused, paar musi. hyvastijätud pole mulle kunagi meeldinud. aga kurb olla ei tohi, seda olen õppinud. kergelt ja möödaminnes on kõige parem.
minust jääb ta pisut elevil ja rahulolevana lennujaama peaukse juurde seisma ja suitsu tegema.
lehvitamise hetkel hakkab raadiost kostma lugu “this is the end…..”. hm, väga huvitav, mis see peaks nyyd tähendama, käib peast läbi….
tagasi ma ei vaata. kunagi. koju ka ei raatsi kohe sõita. ainuke koht, mille suudan välja mõelda on autopesula. mõnulen rahulolevalt enda nutikuse yle ja kasutan ajavalikust tingutud enneolematut privileegi, osta pilet ja olla esimene.
koju jõudes puhastan värava taga autoklaasid ka seestpoolt ja tõmbad mustuse armatuurlaualt. käin lapiga ümber auto ja maksan lõivu nõmme mändide all elamise eest. statoili survepesu pole jagu saanud mõndadest aknaklaasile tilkunud männivaiguplekkidest. tuleb tunnistada, et ega mul endalgi just lihtsalt ei lähe. tea, kas on olemas ka männivaigu lahustajat, mõtlen isekeskis, kui mitu minutit kyysi abiks võttes plekkidest lahti yritan saada.
tuppa tulles keedan kohvi. lapsed muidugi magavad. vaatan nad ykshaaval yle. mis sest, et juba nii suured, ikkagi lapsed, omad ja armsad.
pesen, kuivatan juuksed, panen triikaraua sooja. kuidagi eriti mõnus on hommikuti toimetada, kui ymberringi vaikus, rahu ja kiiret pole. lisaks ees ootamas mõnus päev.
nii kolmveerand tunni pärast ajan mudilase yles. kell kymme on lasteia lõpupidu.
õhtul on isa juubel. ta saab kuuskymmend. selleks ajaks pean ylejäänud kaks suuremat poissi ka maast lahti saama ja ära viikima.
homme tõenäoliselt pesen aknaid.
järgmine nädal on minu, töö ja kooli päralt. lapsed lähevad oma isa juurde.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 31, 2008 toll Uncategorized

 

magus ootus

mul on juba paar nädalat reede tunne. üldiselt on see ju hea tunne, aga hommikuti kipub pahaks muutuma. sest reedele peaks teadagi järgnema laupäev ja sellest tulenevalt ka suurem võimalus ärkamise aega valida.
ilmselt on minu iga-päev-on-reede tunde taga siiski lähenev suvi. kuud, kus on rohkem aega lihtsalt logeleda, raamatuid lugeda, pilte albumisse kleepida, raaamatukaasi lõikuda ja tegeleda muu teiste silmis pudi-padiga, milleks jaoks kooli-töö-laste kõrvalt muidu aega hästi ei jää.

kiire argipäeva lühiuudised:
1.hommikul kodust läbi minnes leidsin eest kõige vanema magava poja ja tema sõbra. seejärel leidsin poja kaelalt maasika. küll mitte enam esimeses nooruses ega “värske”, aga siiski maasika. misjärel leidsin end üllatuvat. kõige lõpuks/lõpetuseks leidisn, et mis seal siis ikka, nüüd see ka tal järele proovitud. taas sammuke lähemale täiskasvanute maailmale.
2.järgmisel nädalal on mul kolm eksamit. suuline on hirmutav.
3.aga…kolm eksamit saavad uhkelt kroonitud kohe neile järgneva horvaatiassse sõiduga. purjetama. veini ja seltskonda mekkima. valge inimese elu nautima.
elukaaslane põrutab juba homme varahommikul ette ära, mina siis nädala pärast järgi.
4. ma ei ole kunagi varem ilma kaaslaseta lennukiga lennanud. niigi pole see mu tugevaim külg. pisut pelgan. aga iseendale lootes ollaksegi vapramad, eks ole.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 30, 2008 toll Uncategorized

 

valige sõpru:)

mudilane rääkis mulle eile autos lastaiast koju sõites, et ta olla üks päev, kui päeval voodis und ei tulnud (une)lambaid lugenud (teate küll, neid väikseid ja valgeid, kes ta toas aknalaua peal seisavad). 1600 sai kokku, aga siis olevat hakanud pinda käima – segamini hakkasid minema.

aga tema sõber (ps: k õ i k, kellega ta kokku puutub, on alati kohe ka ta sõbrad) , kes järgmisel päeval sama asja proovis, sai koguni 2400 kokku.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 29, 2008 toll Uncategorized

 

mälestusi täis teeääred

…selle koha peal ma mõtlesin, et miks nad hansaplanti just sellisese kohta ehitavad, kus nii vähe inimesi elab (ps: 10 a tagasi), järgmise koha peal nägin ühel varahommikul autoga linnapoole sõites tee ääres suurt metssiga (esimest ja siiani viimast korda oma elus), edasi tuleb koht, kus pidin libedaga kraavi sõitma, seejärel teeäärne maja, kus maja peremees õue peal väikese abihoone ise imeilusasti korda tegi (kuldsete kätega mees, imetlesin tookord), järgmiseks koht, kus kunagi sai metsast laste ja mehega mõned väikesed kuusepuud endale aeda mahaistutamiseks toodud(mis samal kuumal suvel kahjuks välja surid, kuna meie rändasime ja kodus käisime vaid tuld toomas), jne…jne…..
teelõik, mis vaid 2,5 km pikk, on täis hulgaliselt mälestusi.
vahel need väsitavad. mõned muudavad pisut melanhoolseks. üksikud teevad isegi haiget.
teinekord tunnen, et tahaks nad seljataha jätta. ära unustada.
vähemalt mõneks ajaks.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 27, 2008 toll Uncategorized

 

minu päev

täna hommikul oli aeg minu poolt.
tavaliselt, kui kiire, on ta halastamatu ja jookseb kokku.
aga täna ta justkui oleks näinud, et ma püüdsin ja ajastasin ja (ette)valmistusin, et jõuda. ja ikkagi luges lõpuks iga minut.
kui muidu saab sellistes olukordades minutist pool, siis täna sai minutist kaks.
Ma arvan, et see tuleneb südametunnistusest. kui see on puhas ja oled iseenda ees aus, siis tahavad ka teised sinuga mängida!
jõudsin minuti pealt.
aitäh.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 26, 2008 toll Uncategorized

 

"päevad"

..ajavad mind hulluks. täiskuu on nende kõrval poisike.
tuju sõidab nagu kelguga mäest alla.
ja pisiasjadest saab jaanituli.
mõistuega saan aru ja teadvustan kyll, aga looduse vastu ikkagi ei saa.
parema meelega veedaksin täitsa vabatahtlikult paar päeva yksinda kinnises/pimedas ja helikindlas ruumis.
säästaksin iseenast ja teisi. ja poleks hiljem enda peale nii pahane.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 24, 2008 toll Uncategorized

 

elust maal

ühel päeval tuli meie naabruses elav “meie-küla-mees” mu elukaaslase juurde ja palus abi – kas mu elukaaslane saaks tulla ja aitata atv-ga tema traktor käima tõmmata.
no nii põhimõtteliselt.
mitte kohe.
sest täna ja homme on tema…p u r j u s.
mh, purjus, siis purjus! clear!
purjusolek on maal sama tavaline ja loomulik tegevus nagu söömine, lõunauinak, kartulipanek, puudelõhkumine või tomatikasvatamine.
nii lihtne ongi!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 22, 2008 toll Uncategorized

 

anektoot

mis on ühist politseinikul ja õpetajal?
mõlema standardvarustusse kuulub alkomeeter.
esimesel roolijoodikute, teisel klassiekskursioonijoodikute tabamiseks.
varsti peavad õpetajad oskama ka vereproovi võtta.
et vajadusel narkojoovet tuvastada.
se la vie!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 21, 2008 toll Uncategorized

 

uus olukord.

olen oma elus aina kellegagi arvestanud. alul üksnes vanematega, siis üheksa aastat hiljem vanemate ja õega. 19-aastaselt juba vanemate, õega ja lapseohtu abikaasaga. seejärel lisandusid sellesse seltskonda veel esimene poeg, kohe ka teine. praeguseks on neid juba kolm saanud. käesolevaks hetkeks on selle “väikese Eesti ühise teki all” (nagu Tiina Jõgeda kunagi ühes oma Espressis avaldatud artiklis kirjutas) ka minu lahutatud mehe abikaasa ning minu uus elukaaslane.
minu enda tööle, lõpetamata ja praegu taaskord käimasolevatele õpingutele + paar/kolm aastat aetud pisukesele businessile on kõikse aeg konkurentsi pakkunud teiste tööd/tegemised/trennid/eraelu. õigupoolest olen mõelnud, et ma ei oskakski enam vist ainult iseendaga arvestada. üksi hakkama saada. olen suurema osa oma elust harjunud püstitama kirikut keset küla, st. asju ette ja läbi mõtlema vajadusel ka nädala jagu ette, et võimalikult paljude soovid ja tegemised täidetud ning omavahel kokku ja jooksma pandud saaks. seejuures olen kogu aeg püüdnud arvestada ka iseenda tassiga, et see piisavalt täis hoida. niivõrd. kuivõrd. see siis parasjagu välja on tulnud.
olen õppinud ka argipäeva kõige rutiinsemaid korduvaid tegevusi võtma rahulikult- kui peab, siis peab! õppinud kannatlikkust ja loobumist! ning seda tehes mitte hambaid kiristama, kedagi teist süüdistama, vaid püüdes neis “päevast-päeva-toimetustes” enda jaoks ka midagi head leida. üks pidev enesekasvatus ja suureks kasvamine. mis muud.
ja siis ühel päeval juhtub minuga selline asi, et lähen oma vanema pojaga poodi ja ühtäkki ta lausub: “tahad, anna see korv minu kätte….”. esimene reaktsioon- tõmban korvi automaatselt enda poole tagasi, peast käib läbi mõte:” ei, ei, ma saan hakkama….” mispeale ulatan talle korvi. aga miks ka mitte!?!?
ootamatu. üllatav. pisut naljakas. ja natuke uhke ka. on see olukord minu jaoks.
ja mis põhiline – u u s. ja iga uus vajab teadagi harjumist. või siis ümberharjumist. sest alles see ju oli ,kui tassisin korvi, sedasama last ja veel lisaks mitut kotti.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 21, 2008 toll Uncategorized

 

kõige magusam amet Eesti Vabariigis

…on liiklusreguleerijail ja teetöölistel. nad on täielikud šokolaadipoisid!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 15, 2008 toll Uncategorized