RSS

milleks, ma küsin, milleks?

Vat, see on nüüd koht, kus ma küsin, et milleks visatakse selliseid kindaid õhku, mis on selle eesmärk?

mina näen ses ainult üht ja suurt ohtu, et see on taas kord koht, kus need hullunud maskivastased saavad hakata endale vastu rindu taguma, et no palun väga, mis me räägime, ja seal ei nõua valitsus inimestelt isegi mitte maski kandmist. puhas vesi nende veskile.

öelge, milleks ühiskonda lõhestada? ja kes seda teeb? ja kes selle lõpuks läbi laseb? loa annab? jah, tee nii, las lähevad teineteiste kõride kallale.

ma saan veel aru, kui tegemist selle aasta mõjukama(te)ga, aga praegusel juhul?

puhtalt koht, kus moonutatakse statistikat ja mängitakse just nende peale, kes ei analüüsi ega mõtle. või siis ei tahagi, et seda lauset enda kasuks keerata. sest mis on 500 nakatumist Soomes viimasel paaril päeval meie keskmiselt 350ga juba nädalaid, kui võrrelda rahvaarve?

ma ei tea, selline teadlik pahatahtlikkus ja vihaõhutus niigi äreval ja keerulisel ajal ajab mind ikka totaalselt keema.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 28, 2020 toll Uncategorized

 

lihtsalt

No ja ongi kätte jõudnud tolle eriskummalise aasta lõpp, kus kodukontoris toimetades hakkavad päevadel kaduma nimed ja kellal tunnid. olen taas kord harjumas, et hommikuti pole kuhugi kiiret ja saab tasapisi end päeva sisse elada. ja et Pääsu tahab ainult ema ja mina …. värsket õhku ja magada.

linn muutub aina kaunimaks, esmaspäeval, kui kontoris olin, siis käisin raamatupoes, sinna võib ennast lausa unustada, eriti veel nüüd, lähenevate pühade paiku. loomulikult pean vähemalt kolmkümmend korda päevas vastama küsimusele, mitu päeva veel päkapikkudeni aega on jäänud ning kuulama teist sama palju, mida Pääsu jõuludeks soovib. Pääsu näol tungib jõul aina jõulisemalt ka tuppa, sest näe, siin on ja seal on, seega andsin alla ja esimesed värvilised tulukesed keerutasime lõpuks juba eile ta kiigenööride ümber särama. tegelikult päris tore on. samas, kuuse osas jään ma kohe kindlasti endale kindlaks, siinkohal tal pole lootustki, kuigi ta muidugi üritab, aga selle lähme toome metsast tuppa siiski natuke enne suuri pühi.

aga kuidagi hea on, mulle see pime aeg aasta aastalt enam sobib, ja täna hommikul keerutas taevast alla koguni lund, mis tegi olemise veelgi rahulikumaks ja ilusamaks.

Bianka kommenteeris Konna blogi postituse sabas, et elus need suhted, kus nö. “ilma jäid”, jätsid palju tugevama elamuse, kui need korrad, kui “said”. minu arvates saab seda edukalt laiendada kogu elule. praegu näiteks on täpselt see koht, kus ilma jäämine võiks teha uhkeks ja õnnelikuks, sest kokku hoides, õlga alla pannes, midagi ühiselt tehes saame vastu palju ainulaadsema ning väärtuslikuma tunde ja kogemuse, kui materiaalne maailm seda meile eales pakkuda suudaks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 27, 2020 toll Uncategorized

 

peegeldused

ja siis ühel hetkel ütles Hermiine mulle, et sa näed nii kohutav välja. esimene hetk ikka kihvatas, et mis mõttes. aga siis ma vaatasin endale otsa ja sain aru, et tegelikult pole mul mingit põhjust solvuda. ja mitte sellepärast, et tal on õigus ja ma näengi praegu kohutav välja.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 26, 2020 toll Uncategorized

 

Täna, naiste(vastase vägivalla vastu võitlemise)päeval

Kui minu e-posti potsatas kiri Hermiine isalt, mõned päevad peale seda, kui Hermiine talle breketite panemise vajadusega seotud emaili oli saatnud, siis mu enese ootamatu reaktsioon sellele ehmatas mind ennast vägagi: ma tundsin, kuidas veri kohinal pähe tõusis, kuidas mu hingamine kiirenes ning käed hetkega värisema hakkasid. ikka veel, mõtlesin ma, ikka veel, ma poleks tõesti arvanud, et see mul endiselt sedavõrd veres on.

ausalt öeldes ma ei tahtnud seda kirja ise saata, just sel samal põhjusel, et ma ei taha oma postkastis ühtegi tema kirja, teda, ta on mind nii palju lõhkunud, tümitanud, alandanud, muljunud, kägistanud, löönud, nii palju mu elu solkinud, et ma ei taha. ma ei taha, et ta enam eales mitte ühtki minu isiklikku asja puutub või katsub. ma oleks tahtnud kohe oma postkasti otse teed prügikasti visata, pelgalt kirja kustutamisest pole siinkohal kasu. mõistate, või siis ei mõista, ma võiksin ennast harjaga verele kraapida, aga ma ei saa seda ikkagi endalt enam päris maha.

too kiri tuli siiski läbi, olenemata minu soovist või tahtest, nagu ta ikka on seda teinud. nii tuttav oma ülepaisutatud tähtsuses, punktides ning hüüumärkides! ainult suuri tähti seekord polnudki.

1. /Hermiine/ postkasti kasutamine ei vasta digihügieeni ja küberturvalisuse reeglitele – seda õpetatakse lastele koolis igapäevaselt- ja vastupidiste näidete tekitamine tekitab lastes segadust
2. Samuti ei ole mõtet saata kirja postkasti kaudu, mis võtab vastu vaid koolis registreeritud aadresse – seda eriti olukorras, kus Sinu (kirjaliku) nõude peale kõrvaldas klassijuhataja mind saajate nimekirjast !!!
3. Vastuseks Sinu küsimusele: toetan 1/2 summa ulatuses igakordse arve alusel.

mina polnud tema käest midagi küsinud. jah, Hermiine palus mu abi sõnastusel, aga sellega mu osa piirdus.

saatsin talle selle peale mõnelauselise kirja koos ühe küsimusega, millele ta ei vastanudki.

no muidugi, MITU KORDA ma pean sulle seletama, kas sa ei saanud aru või, ma juba korra vastasin sulle!!!!!!!!!, kõlas subtiitrites.

ma olin paar päeva peale seda veel liimist lahti. sa saad sellest justkui üle, elad oma elu ühes kõigi rõõmude ja muredega edasi, sulle ei tule see ammu enam niisama meeldegi, aga samal ajal võid olla ühe hetkega selles värinas tagasi. see on midagi, mida mõistuse ja sõnadega seletada vist ongi väga raske. isegi iseendale.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 25, 2020 toll Uncategorized

 

must lagi on täna vist mu päeval

Konna munajutu jätkuks, kus ma kommentaariumis mõningast propagandat juba iseenesest tegin, siis piilusin täna taas kord poes olles munakarbi sisse, veendumaks, et munadel oleks ikka kindlasti EE tempel peal. lugesin nimelt mõned päevad tagasi Maalehest, et lätlased, leedukad ja poolakad möllavad siin meie munaturul ja sel põhjusel suudab Eesti tootja kohalikul turul müüa võimaliku 65% asemel vaid 30%. et kenade eestikeelsete siltidega karpides nagu “Vanaema kanamuna” või näiteks “Kodumuna” ei pruugi sugugi olla eestimaine toodang. ning kuna hinnavahe on kuni 1,5 eur karp ja mune ma nüüd nii hullupööra ka söögiks ei tarbi, siis selle euro suudan ma omade tarbeks küll täna rohkem välja käia. seega, üks artikkel ja enam mu käsi vale karpi võtma ei tõuse, vahel juhtub ka nii. Guud džoob, Maaleht ja Vladimir Sapožnin.

maske kanti kaubanduskeskuses ikka nördima panevalt vähe, palun öelge, mis inimestel viga on, ja miks neid nii palju on. kui kuradi suure ja millise tüki see inimeselt täpsemalt võtab, et kõigil võiks kokkuvõttes kergem ja parem olla? just sellistel hetkel, päevadel, perioodidel tunnen ma kõige enam, kuidas ja miks minust võiks ühel päeval vabalt erak saada. ma teen endaga igapäevaselt tööd, et suudaksin seda kuidagi kergemalt võtta, aga …ma ei teagi, mis see siis on….enesekindel rumalus?….enesekeskus?….enese tähtsustamine?….see läheb mulle kõigele vaatamata liiga palju hinge ja korda. ma ei tahaks ega tohiks seda vähemalt näha, sest kuidas ma ka ei püüa, siis ma ei oska iseennast selle eest piisavalt kaitsta ning kui seda liiga palju saab, siis deprekaid krõbistan lõpuks ikkagi mina ja mitte nemad.

umbes sellist laadi põhjustel olengi hakanud ajaga minimiseerima üleliigseid kontakte ja käike, aga täna oli Hermionel uut talveriiet vaja ja mul polnud valikut, tuli ära käia. jopiga läks sel korral ülilihtsalt, esimene pood ja kolmas kollane jopp, kuhu meie mõlema tingimused sisse mahtusid. lisaks sai ta endale Slytherini ja Billie Eilish´i T-särgid ja Hogwarts ööriided. tegelikult on ta vähemalt seni olnud riietuse osas siiski väga leplik, vähenõudlik ja mõistlik, seega las siis täna olla natuke tema päev.

koroonatesti vastuse sain ka hommikul kätte, negatiivne, nagu ju arvata oligi. aga kuna sellest testist räägitakse tõelisi hirmu ja õuduslugusid, siis see oli taas kord koht, kus ma mõtlesin, et kui hästi peab inimesel olema oma elus läinud, kui ta vähemast, kui sääsehammustusest, säärase tolmupilve üles keerutab. too protseduur tegi ehk pisut kõdi ja kogu moos.

ühesõnaga, päris masendav, kuhu me oma arengu ja heaoluga välja oleme jõudnud. ja ma nüüd väga vabandan, kui ma teile oma tänase postitusega lootusetuse laviinina peale vajusin.

ahjaa, mina muide ostsin endale täna pudeli A. Le Qoc Imperial hõõgveini. kuidagi hakkab juba vaikselt jõuluseks minema, nii ilus ja hea. see aeg on nagu omamoodi trumpismi paast. laiemas võtmes. ja varsti hakkavad päkapikud käima, seda ei jõua ma ka ära oodata.

 
11 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 21, 2020 toll Uncategorized

 

lumest ja raulrebasest ja neist Hiina pulkadest, mida sel aastal vaid söömiseks ei kasutata.

Ma ei oskagi seletada, mis mul üleeile õhtul harja täpselt nii punaseks ajas, kui sain järgneva sisuga teavituse, mis algas sõnadega, et Meil on siiras heameel, et Eesti Päevaleht on leidnud olulise koha Teie lugemisharjumustes, ning lõppes üsna kiiresi hoopis teises võtmes Seepärast peame kahjuks debiteerima alates detsembrist…ilmselt see pikemat aega õhus hõljunud närvilisus ja ühiskonna teravdatud meeleolud. igal juhul istusin eile hommikul pikema jututa arvuti taha ja tühistasin Päevalehe otsekorralduslepingu ning tellisin selle raha eest uuesti koju käima hoopiski Maalehe ja Eesti Ekspressi. viimasel ajal on sealt jälle rohkem lugeda.

eile ma need kaks ajalehte lausa ostsin, Maaleht oli, ma ütleks, et koguni, algusest lõpuni huvitavat sisu seekord täis, aga otse loomulikult sai see sel korral ostetud peaasjalikult Raul Rebase pärast, ta mulle nii väga meeldib, on justnagu Õnnepalu, ainult elu reaalse ja praktilise poole pealt, teda võiks lõputult alla joonida.
palun väga, siin on mu eilne saak:

Siin on ikkagi võitlus, et mis maailmavaade ja ideoloogia peale jääb. Taandumisega sõdu ei võideta.

Suur trumm suudab orkestri üle mängida, aga ei suuda seda asendada.

Peame harjuma, et elama kriisi ajal ning see ei ole väike probleem, mis iseenesest üle läheb. Keerulisetel olukordadele lihtsaid lahendusi pole ja ei maksa uskuda neid, kes lihtsaid lahendusi pakuvad. Vastutus selle olukorra lahendamise eest ei ole mitte üksi valitsuse, vaid meie kõigi kaelas.

Masendus on kõige magedam asi, mida enda sisse lasta. Aga ressursse selle aja üle elamiseks peame küll kõige rohkem leidma iseenda seest. Loomulikult ka teiste inimeste abiga, sest üksi jäävad võib-olla väga paljud jänni.

Lund sajab, aga mu pisike satelliit veel ei tea seda, sest magab veel paksu õiglase und. see saab talle olema täna hommikul põnev üllatus.

täna lähen ja lasen endale pulgad vabatahtlikult ninna ajada. miski valitsuse erisoodustus haridusasutuste töötajatele ja kui antakse, tuleb võtta, nagu lasteraamatus õpetatakse, pealegi seesamune vastutustunne ja kõik see muu, maski te juba kannate kõik avalikes kohtades, ma loodan, eks ole?, ja no lõppeks, mis elu see oleks, kui kõike omal nahal järele proovida ei saaks.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 20, 2020 toll Uncategorized

 

üleminek koroonatalvele

meie eileõhtune Kuninglik õhtusöök, tore klõps tuli.

Hübriidõpe laienes nüüd ka hübriidtööna töötajatele. ehk siis sellest nädalast on kontoris kohal umbkaudu 1/3 inimestest, ülejäänud on kodukontoris. kontoris käime siis hetkel graafiku alusel, seega on mul praeguse seisuga nädalas päev/paar ametlikku linnakontoripäeva. ühest küljest teeb see mu elu taas kord hulka pingevabamaks, teisest otsast jällegi kisub rohkem pingule.

loomulikult jäi koos minuga suurema mahuga kodukontorisse ka mu pisike satelliit, kes sellega seonduvalt on lõunaunevabale päevas sujuvalt üle läinud. tõmbab hommikuti magada ja selle peale läheb lõunauni juba paljuks.

sellega seoses juhtus täna nii, et tõusin ka ise alles 9.22. olgu-olgu, tegelikult korra ka kella peale 6.35, kui Hermione üles ajasin ja kooli saatsin, aga seejärel viskasin nohiseva tegelase kõrvale uuesti pikali ja mõtlesin, et proovin, ehk õnnestub, sest üldiselt see mul läbi ei lähe, aga mõelda vaid, seekord läks õnneks, jäin uuesti magama.

ma arvan, et viimati juhtus selline asi minuga korra selle aasta koroonakevadel. ja sellest eelneva 25 aasta jooksul ehk tuleb veel kümme korda kokku, kus ma hommikul nii pikalt maganud oleksin.

ühesõnaga, neid hommikud, kus ma tõusen hommikul üles ja mul kuskilt ei valuta või pole kange, pea ei tuika või ei käi ringi, ei iivelda. või kus ma tunnen end väljapuhanuna ning mul on energiat, selliseid hommikuid on mu elus ette tulnud ikka üliharva. nii harva, et ma lausa mäletan üht ja teist ja kolmandat.

ja kuna see on mu teadliku täiskasvanu eluga kaasas käinud nii kaua kui ma mäletan, siis inimene ilmselt kohaneb ja harjub ning kui siis juhtub vahele mõni selline helgem hommik, nagu täna, siis see on minu jaoks midagi erakordselt õnnist ja tänuväärset, mida sajaga hinnata.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 19, 2020 toll Uncategorized

 

life´s a struggle when you`re a muggle

Hermiinest on saamas Hermione. ühest küljest väga kohane üleöö ja seinast seina huvide muutus tema eale, teisest küljest aga tuletab see mulle väga meelde tema isa, kes samuti päeva pealt eelmise teema vastu huvi kaotas, et siis täiesti ennastunustavalt, sajaga ja põhjani totaalselt uude maailma sukelduda. aga siinkohal Hermione puhul õnneks muidugi väga tervitatav suund, seda enam, et eile tõmbas ta ühe oma toa seina isegi nendest eelmistest suunamudija fotodest puhtaks, too cool noormees on selleks korraks kadunud, ma kohe mitte ei salgagi, et selline areng teeb mulle ainult ja ainult rõõmu. too võlumaailm, mis nüüd teist seina üha enam vallutab, on sadades kordades enam tervitatud. koguni nii, et kui peaksin praegu reisi sihtkohta valima, siis võtaksin ilmselt Hermione käe kõrvale, istuksin temaga rongi ja lendaksime vuhinal läbi öö sinna Londoni võlumaailma kohale.

sellega seoses on tulnud ka selle aasta jõulukingituste soovid, temaatilised riided ja vidinad, nagu voodi kattetekk, maagiline võlukepp ja Slytherin´i rüü. ühesõnaga, suures plaanis mitte midagi praktilist, aga eks paista, iseenesest jõulud ongi tegelikult ju imede aeg.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 18, 2020 toll Uncategorized

 

kui toit kodus rikki läheb

sul on oma isa aktsent, pobiseb Hermiine omaette, kui Pääsu midagi teises toas toimetab ja seletab.

töesti, töesti, tal on õigus, Pääsu paneb töesti pisut oma isa Hiiu aktsenti.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 17, 2020 toll Uncategorized

 

torukübarast ja haiguste ravist

…ma tunnen sust juba praegu puudust. ja igatsen juba praegu, kui sa pole jõudnud veel äragi minna. teinekord tabab mind ühtäkki nii lõputu igatus, et pea hakkab ringi käima, õhku jääb väheks ja mul on tunne, et ma kohe-kohe minestan. täna tööl näiteks. ja vahel ma isegi tahan, et see juhtuks.

ma olen juba mõnda aega loobunud selle vastu võitlemast, ennast ümber veenmast, sest niimoodi tunda ja igatseda on samaaegselt nii kohutavalt hirmutav ja haavatav, aga samas ka nii tohutult vabastav. ma päris hästi ei mõista, kuidas see saab nii olla, aga võib-olla sellepärast ma ei kardagi, et ma tunnen, et pole minu võimuses seda muuta.

sa oled mu täiesti ära tinistanud.

mille peale sul on alati taskust või tooli alt võtta mõni paberist salvrätik, kui olukord peaks päris käest minema. sa oled suutnud neid siit ja sealt välja tõmmata päris esimestest hetkedest saadik, mil ma sinuga kohtusin.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 16, 2020 toll Uncategorized