RSS

The Modern Life Affair

maxresdefault

Ja kõnnivadki kõvakübarad tänaval vastu. Pean tunnistama, et veidi õõvastav, meenutavad kloune. Ja klounid teadagi on filmides sageli emotsioonitud ning külmalt irvitavad psühhopaadid.

Aga tööl seevastu on….põnev. Mitte isegi suured inimesed, aga see, et saad teha midagi mõtestatut, seejuures süveneda, pusida, kusjuures keegi ei saja oma saja pisikese soovi ja emotsiooniga sulle pidevalt vahele. Kosutav. Käin kohe õhinaga, isegi lõunale minna suurt ei raatsi. Mõnus on, saate aru?

Uus, väga uus. Palju muutusi ja muudatusi, nii seest kui väljast, uusi tööülesandeid, teemasid, millega varem pole põhjalikult kokku puutunud. Mitmed uued popid rakendused, süsteemid. Mul on nüüd isegi Skype (nõudmisel), ahaaa, mis te selle peale kostate?
Pidevalt tuleb ülesandeid, millest kohe nagu hästi aru ei saagi, mida mult täpselt tahetakse, kuidas tahetakse. Midagi nagu aimad, kust ja kuidas võiks proovida, läheneda. Aga päris kindel sugugi pole, kas nii ikka saab, on see õige tee, mõte. Lööd lahti, hakkad puurima, siis hakkab vaikselt valgemaks minema. Kuidas saaks ehk paremini, kiiremini. Aga see on huvitav, selline parajalt mõõdukas väljakutse. Vahel võtab veidi kõhu valutama ka, see pidev valvelolek ja närv, aga omamoodi see ka toidab, seda magusamalt, kui välja ujun. Ja õhtuks olen muidugi surmväsinud, nagu pehmeks tambitud liha, kui kulinaarselt väljenduda. Samas ootan juba oma uut tööpäeva.
Olen nüüd tööülesannetelt märksa sügavamalt ninapidi programmihalduses sees, kui varasemalt. Hakkan päev-päevalt enam hoomama tervikut ja see on kuidagi …..äge.

Ning mis peamine, ma tahan ja mulle meeldib tööl käia. Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, et olen ääretult tänulik, et mul see võimalus on, aga igaks juhuks kordan selle veel kord üle. Arvatavasti minust palju lojaalsemt töötajat hetkel maamunal ei leidu.

Ja kui Konn siin ilkus mu turvahiire kallal, siis ma kommenteerin seda teemat nii, et kogu selle kupatuse juures on äärmiselt tervitatav, et vähemalt hiir juhtmega arvuti küljes kinni on. Üks vana ja hea tuttav väike saurus mul pihus, millest kõvasti kinni hoida, kui ebakindlus aeg-ajalt hinge pugema kipub, kas oskan või ei oska? Saan hakkama või pean alla vanduma?
Kes ei tea, siis kolm aastat tööelu ja ühiskonda distantsilt vaadata on piisavalt pikk aeg, et endas märkimisväärselt kahtlema hakata. Vähemalt mõne jaoks.

Ega see lihtne ole, kui elu ühtäkki nii mooduks ära kisub ja pooled su kolleegid oma vanuse poolest juba su lapseks sobiksid.

Vat nii.

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; aprill 16, 2019 in Uncategorized

 

Kaitstud: Ööpäeva küsimus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

 
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Posted by &emdash; aprill 14, 2019 in Uncategorized

 

Ja sellised on mu kodupäevad

 

kahe peaga lohe

Tulin psühholoogi juurest, Hermiine pani Pauliinet magama.
Sukapükste jutust tulenevalt hakkasin eile mõtlema, et kauaks koju jäämine ei pruugi tulla sugugi odavam. Kolme aastaga hakkan näljast seest kõmisema, aga hea asi on selle juures teadmine, et see oli juba ette teada.

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; aprill 11, 2019 in Uncategorized

 

Täitsa kontorielu(s)

 

kontorieluMinu isiklikku kulueelarve kasti on taas kord koha sisse võtnud rida: sukad. Sel kuul on seal taga kirjas juba 7.30 eur. Šokolaad on siin kohapeal muidugi ka kallim ja kuigi ma olen kodusesse köögikappi kaasa võtmiseks varunud juba üksjagu magusat, siis unustan sealt loomulikult hommikuti midagi kotti visata.

Suveplikale meeldib siinne masinakakao, jälle eurts. Pääsu poole siiani õnneks veel jalga ukse vahele saanud.

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; aprill 10, 2019 in Uncategorized

 

Emaduse sündroom?

roheline kleidike

Läksin täna kaubanduskeskusesse kindla plaaniga endale kleit osta. Olen sukeldunud taas ühiskondlikku ellu, kontor nõuab. Sukad tiksusuid ka alateadvuses.

Suveplika oli kaasas.

Ostsin Suveplikale kuldsed tennad, jaki, kerge suvekleidi, ühe …ee hõlsti, mida saab sukkade-retuusidega kanda, koolis käimise tarvis. Pääsule alussärgid ja ketsid, mis tõuksiga pidurdamisele ehk veidi kauem vastu peavad, ilma et varbasse kolme päevaga auk tuleks. Giovannile Tommy H ülimõnus-ilusad vabaaja jalanõud.

Endale leidsin täpselt sellise kleidi, nagu otsisin, ainult väikseks jäi, selle sai ka Pääsu endale.

Rohkem ei jaksanud. Käed olid tassimisest väsinud, põgenesin koju.
Esmaspäeval tuleb siiski tööle minna.

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; märts 30, 2019 in Uncategorized

 

Selleaastased kevadekuulutajad

kevadekuulutajadEile oli esimene selline ilm, et isegi minusugusel tujurikkujal polnud probleemi kaks tundi lastega õues uimerdada. Mõtlesin, et talv on minu jaoks läbi vist täpselt sel hetkel, kui väljas olles mõtted, nagu magnetiga Suvekuningriigi poole kisuvad.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; märts 29, 2019 in Uncategorized

 

…nagu sunniks neid kandma väikseks jäänud kingi…

Sõitsin hommikul autoga tööle, kuulasin Vikerraadiost uudiseid, kus keegi pehme- ja malbehäälne naisterahvas rääkis midagi verifitseerimisest.

Ma ei ole enda arvates üldse tähenärija, aga rahvusringhäälingult ootan, mida siis?…..ebamoodsust? või oleks õigem nimetada seda hoopis eeskujuks?

Iseeneset j.o.k.k. ja mõistetav sõnakasutus, aga kõlab natuke nagu eesti keele kohitsemine, veidi isegi veriselt, kõrv püüdis selle igal juhul kohe kinni.

Aga muidu läheb kevadiselt, tervise jõuvarud on tasapisi ammendumas, kah klassika, juba mõnda aega käib kodusel rindel ringiratast: pidevalt kellelgi kurk kibe, tatt ninas, palavik, peavalu, kriipiv/haukuv/rögane/kuiv köha või mõni muu häda.
Isegi mu enda nina on alates eilsest kergelt vesine, viimati oli mul nohu kolm aastat tagasi, veidi peale Pääsu sündmist.
Vat mis tähendab, kui tööl käia. Aitab poolest kohastki.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; märts 27, 2019 in Uncategorized