RSS

vasakule ära

Ma ei tea, kas sellest eelmisel nädalal päevi väldanud pidevast peavalust, aga mu emotsionaalne seisund on hetkel kummaliselt ebastabiilne ja paigast ära. eile kukkusin, mürtsti, totaalsesse musta auku, terve päev lihtsalt ajas nutma. nutsin ka ja olin lohutamatu. mitte sõjakas ega mässumeelne, vaid lihtsalt vait ja ära. ainult ootasin, et õhtu juba tuleks ja see lärmakas, kriiskav päev otsa saaks.

põgenesin nurga tuppa, suures osas lihtsalt lebasin teki alla ja vahtisin lage, ehk üritasin seal vaikselt teistele mitte oma raskemeelsuses ja hangumises ette jääda. täiesti mõttetu ja kasutu tunne oli, ainult üks suur hunnik haledust ja lisaraskust. lõpuks võtsin oma 3 tilka Diazepami, no lihtsalt ei jaksanud, nii raske oli olla ja mattis. see pani vähemalt veidikeseks magama ja pärast seda sain ühel hetkel ikkagi liikuma. tore kaaslane ma endiselt polnud, aga vähemalt mitte ka koormaks.

täna enam nii hull pole, aga hästi löss ja läbiklopitud tunne on endiselt.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 12, 2021 toll Uncategorized

 

sitamagnet

Esmaspäevast hakkas mul pea non-stop valutama, kohe sedasi plaksust hommikul ja nii õhtuni välja. surus ja pigistas, nagu tangide vahel, iiveldas vahelduva eduga, silmadel oli ebamugav ja need olid valgusele tundlikud. peavalu oli ääretult ebameeldiv ja ebamugav, ühtlane, kuidagi siiski talutav ja üle elatav, aga jube piinav ja vastik, võtsin päeva jooksul mõned tabletid, aga need valu ära ei võtnud. mitte midagi ei muutunud ka eile, seepärast võtsin keset päeva ühendust perearstikeskusega ja täna hommikul käisin verd andmas. täna on ehk suts parem, kannatab ikka veidi enam liigutada ja liikuda, aga kaugeltki mitte hea, pea nii, nagu kahel eelneval päeval, lausa ei valuta, aga ikka tuikab ja pitsitab, kohati vähem, siis jälle enam, on uimane ja paks ja ühesõnaga – kindlasti mitte kõige tugevam tunne.

lapsed ja muud kohustused sinna otsa.

ma tean, et vähemalt peale paari sünnitust on mul veri väga paksuks läinud, teiste kordade kohta ma ei tea. ise pole ma kunagi küsinud ega uurinud, neil kahel juhul on seda mulle lihtsalt öeldud. neil kordadel sain ka päris korralikud vereülekanded, seega ei mina tea, kas sellest või siis hoopiski hormoonid, mis sel ajal pidavat mässama ja segaduses olema. ühel puhul süstiti isegi mõned päevad miskit ravimit kõhtu, väidetavalt tromboosioht.

seega, hakkas väike hirm. et mine tea.
peaks ikka ehk kontrollima.

 
14 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 7, 2021 toll Uncategorized

 

päevajüriliselt

Titanicu peal leidus ka “mehi”, kes rätiku pähe sidusid, seeliku selga tõmbasid ja pilk maas, päästepaati ronisid.

selles suhtes, ei midagi uut siin päikese all.
ajalugu kordub.

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 6, 2021 toll Uncategorized

 

libastumistest

Esiteks, ma olen täna liiga palju blogimaailmas kolistanud ja mässanud ja oma arvamuseavaldustes ülemäära hoogu sattunud. ma olen endale seetõttu praeguseks päris vastik ja …. kohutavalt väsinud.

teiseks valutab mul hommikust saati pea, ikka päris arvestatavalt kohe. mingil põhjusel ei mõju sellele täna ka tabletid. ilmselt on ka see mulle vunki ja kuraasi juurde lisanud.

mis pole muidugi vabandus. aga õnneks on mul hetkel piisavalt paha, et vähemalt mitte täies ulatuses suuta sellele mõelda ja selle pärast põdeda nii, nagu mul tavaliselt kombeks on.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 5, 2021 toll Uncategorized

 

Pätt

sain oma ühiskonda panustava doosi kätte, tänan küsimast, ma ei karda süsti, aga võin vabalt minestada võõrast ja ma siiski ütleks pisut ärevast ja närvilisest õhkkonnast, ikkagi mingi tundmatu covid ja mine-tea-mis-vaktsiin. suur üldmuljelt tume ja ma ütleks sünge ruum, kus väljendatakse näilist muretust, aga miskid pilgud ja ilmed ja pisut ülevoolav suhtlemismaneer siiski reedab. inimesed ei tunne end just üleliia kindlalt. õnneks suudan end täna teatavate nippidega juba rahustada ja kontrollida, et mitte siiski kokku kukkuda, kuigi korraks isegi tekkis see tunne, et nüüd vist ikkagi. kus isegi õde viskas mulle pilgu, mida ma juba tean ja tunnen, et kas vajub ära või siiski mitte?

aga suures plaanis ainult kiidusõnad, kõik oli mu arust tip-top ja kähku organiseeritud. maksimumpunktid. vähemalt kohapealsed.

öösel ei palavikutanud ega värisenud. küll aga valutas järgmiseks hommikuks pea, väss ja haiglane oli olla, uimane, õige veits iiveldas ja isu oli null. umbes poolest päevast algas lihasvalu. selline nagu gripi korral. palavikutunne oli, aga palavikku ennast endiselt mitte.

täna hommikul valutas ikka kergelt pea. ikka uimane ja pilves. kilo olin kergem. lõuna ajal käisin tunnike jalutamas ja siis klaaris ära. õhtul pidin juba end söömisel tagasi hoidma.

ma ei tea. rääkigu mis nad tahavad, aga ma ikka tunnen, et tegin õiget asja. enda ja teiste heaks.
minu poolest võib see olla ka kingitus meedikutele. mind ja lapsi on nad elus palju aidanud.

 
14 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 4, 2021 toll Uncategorized

 

Medicum tembutas

ja mina läksin sellega kaasa, lipsasin siinkohal kõige nooremana lati alt läbi ja täna kell 15.27 saan oma sutsu. valisin aja puhtalt sutsaja nime järgi, mis on sama, kui Hermionel. wish me luck, sest tegelikult tahaks ma täna õhtul kangesti krimkat vaadata, mitte kõrges palavikus voodis väriseda. aga eks tuleb vastu võtta see sabake, mis antakse.

eile saabus ka mu FB kasutatud raamatude grupist ostetud raamat: Doris Lessing, Kuldne märkmeraamat. niipea, kui ma kile ja paberi lahti lõikasin, lõi mulle vastu tohutu suitsupahvak. viskasin raamatu kohe rõdule tuulduma, aga ma ei kujuta ette, kaua see aega võtab, et see hais ära kaob. ausõna, mu sõrmedele jäi ka selle kolmekümne sekundiga lõhn nii palju külge, et tormasin peale seda ühe jutiga vannituppa ohtra seebiga käsi pesema. täna, ja ma arvan, et ka veel lähipäevil, ma teda veel kindlasti tuppa lubada ei saa, see on ikka täitsa õudne kohe. ma millegipärast oma järjekordses naiivsuses vist arvasin, et tänapäeval inimesed niimoodi ruumis sees ei tossa, kõik tundub täna ju nii tervislik ja sorteeritud ja desinfitseeritud ja mida kõike, aga nüüd siis nii.

õnneks tuli eile postkasti ka Maalehe krimisarja esimene raamat. kui kapipealne otsa saab, siis on vähemalt uus võtta.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 2, 2021 toll Uncategorized

 

Sold

noored panid oma lapsele nime ja niipea, kui ma seda nime kuulsin ja nägin, siis kõlas mu peas: Aatomik. see oli mu varase lapsepõlve lemmik raamat, mis sai täiesti kapsaks lehitsetud ning loetud ja kuigi ma pole üldse kindel, kas tänapäeva lapsed sellest raamatust võiksid vaimustuda, siis sellele vaatamata sukeldusin suures nostalgias koheselt internetti, sest huvituvad nad siis või mitte, aga mul peab see kodus olema. mu lootus raamat leida kadus aga suht esimestel minutitel. mõningates kohtades müüdi küll sama lugu, aga mingis hilisemas versioonis ja väljalaske aastas, aga mina tahtsin just seda oma, kollase kaane ja tuttava pildiga.
kui olin juba lootust kaotamas, siis voilaa, üks siiski Tartus oli, vajutasin selle kähku oma ostukorvi ja nüüd ootan, millal see kohale jõuab. loomulikult on mul kuri ja isekas plaan seda ka Pääsule näidata, sest no puhas klassika, kuidas me omi lapsepõlve lemmikuid ja täitumata unistusi täiskasvanutena nagu muuseas oma lastele pähe üritame määrida, äkki läheb õnneks. aga eks siis paista, mis nägu ta teeb. lootust ju on, et ehk voolab ta soontes natuke ka minu verd, aga mu kõhutunne ütleb, et ilmselt mitte siiski nii palju, kui ajad muutunud on.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 1, 2021 toll Uncategorized

 

singing in the rain

lonkisin täna poest koju, kapuuts peas, kott üle õla, wc-paberi pakk näpu otsas kõlkumas. nägin välja nagu vana inimene, kel pole enam üle jäävat jõudu ega energiat, et mõelda, kui kena ta välja näeb, endaga on niigi palju tegemist ja peaasi, et mõnusalt soe. peent vihma sadas vastu nägu, õhk lõhnas ja ma poleks tahtnud ennast teist korda peeglist vaadata, aga tundsin end seevastu väga elus. vihm ja pilvealune on kindlasti rohkem minu element, kui päike.

seda väikest asja tahtsingi öelda.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 30, 2021 toll Uncategorized

 

sündis ära.

+1

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 29, 2021 toll Uncategorized

 

uudised

vaatasin igaõhtuseid uudiseid ja seal rääkis naine, kelle nimi oli Pipi-Liis. ma arvaks, et ta võis olla nii 30+, aga ikka veel Pipi. kui ma praegu niimoodi puusalt tulistaks, siis pakuks esimese hooga, et kui mul selline nimi oleks, siis ma ilmselt täisealiseks saades oleks selle esimese poole eesnimest palunud kustutada, aga ju siis tal pole nimega minevikus negatiivseid kogemusi ette tulnud, et ta seda endiselt kannab. ja siis mul tekkis küsimus, et huvitav, kuidas sel ajal üldse lubati sellist nime panna. ja kui ma praegu tahaks endale näiteks Muumitroll nimeks panna, kas ma saaks? ilmselt vist mitte. puhas diskrimineerimine. ja siis ma kujutasin ette neid vanemaid, kes vaatavad teineteisele otsa ja panevad lapsele nimeks Pipi. kah veits kriipi.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 28, 2021 toll Uncategorized