RSS

Enne südaööd, siis kui Hirmul on nii-niiii suured silmad

tondu

Ma kardan, ma kardan tonte….

Mmmm, kardad tonte, aga räägi mulle, millised need tondid välja näevad? Ma tahaks teada.

Nad on, nad on …. valge nahaga.

Valge nahaga?, sina oled ju ka valge nahaga.

Ei, meie oleme beežid.

Aa, siis küll.

Ja neil on suured silmad, hääästi-häääästi suured silmad…..

Ah nii, või suured silmad, siis on nad ju armsad.

Ei, nad on nii hirmsad.

A tead, Kakerdaja, mis mina hoopis mõtlen. et kuskil on praegu üks tondi ema ja tondilaps, pikutavad seal pimedas voodis ja tondilaps räägib emale, ma kardan, inimesed on nii hirmsad, nad on beežid ja neil on nii-niii väiksed silmad ja nad on nii-niii hirmsad.

Advertisements
 
1 kommentaar

Posted by &emdash; august 20, 2019 in Uncategorized

 

Puudest. Päevakajaliselt.

safe_image

Mulle jällegi tundub, et Monika Helme on pehmelt öeldes puuga pähe saanud.

tervitustega Ahvide planeedilt,
SG

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; august 19, 2019 in Uncategorized

 

harjumustest

Jooksin temaga hommikul Kaupmehe tänaval kokku. ilmselgelt astus tema koos pojaga välja oma koduuksest ja mina lõikasin teed ja kangialuseid, et kiiremini tööle jõuda.

umbkaudu 25 aastat oleme kohtunud üksnes suve ja Suvekuningriigi piires. Enamasti ratastega mööda sõites teineteisele viibates või siis näiteks meie küla väikeses sadamas, tema ujumispükstes ja rattaga, meie rätikud ümber, stiilis, keera nüüd selg, sa ju tead, et me (naised) käime siin alasti ujumas. mille tõtt öeldes võiksin täna juba ka vabalt ütlemata jätta, sest alasti ujuma läheksin ma nüüd juba anyway. muidugi on nende aastate jooksul ette tulnud ka kordi, kus istume väiksem-suurema seltskonnaga ühise Jaanitule lõkke ääres või sööme õhtul terrassil meeste püütud värskelt küpsetatud haugi, sest lõppude lõpuks ikkagi väike suveküla ja kogukond, aga see on siiski erand, peamiselt piirdub me kokkupuude päeva jooksul ikkagi vaid mõne sõbraliku lause või lehvitusega.

ja nüüd siis korraga niimoodi, valge inimesena, mina riides ja sinised kõrvarõngad kõrvas töö poole tuiskamas ning tema ootamatult mu vastas, triiksärgis ja juuksed vasakule poole lahku kammitud.

me mõlemad, vist täiesti alateadlikult, tardusime hetkeks jahmunult, soolasamabana paigale, nagu oleks ilmutust näinud ja lihtsalt vahtisime. sina siin, kuidas nüüd öeldagi, nii tavatu aeg ja koht kohtumiseks, sain lõpuks sõnad suust. tema hüples jalalt jalale ja astus sellise kentsaka, kaks sammu edasi, üks tagasi, sammuga oma auto poole, vastas mulle paari lausega midagi, millest ma aga õigupoolest sõnagi ei mäleta.

sest nagu: päriselt oledki olemas või? 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; august 19, 2019 in Uncategorized

 

Kunagi ta helistas, sissejuhatuseks tutvustas ennast ning jätkas seeärel vestlust sõnadega kõigepealt pean teid muidugi väga tänama, olen kolme päeva joosul viis kilo alla võtnud.

Mul oli viimasest suvest kogunenud seitse lisakilo. Esiteks too pikemat aega vindunud alaline pinge, teiseks kindlasti väikesed valged pillid, mis need mõned korrad, kui neid elus võtnud olen, alati ka kehakaalus on kajastunud.

Tänaseks olen kaotanud sellest numbrist pool. Nõustusin selle naisega mõttes juba siis ning jagan seda arvamust tänaseni. Kaalukaotus on kindlasti suhteprobleemide ning lahutuse juures see kõige helgem moment.

Mitte millegi järele ei isuta ja kaal lihtsalt kukub ilma igasuguse vaevata.

Eile saunas vaatasin, et juba täitsa mina taas ja mustad teksad mahtusid jälle jalga, kui neid kodus üks päev proovisin. Muidugi olid need veel harjumatult ümber, aga tõenäoliselt on ruumipuudus vaid aja küsimus.

Ma tahan isennast tagasi saada. Igas mõttes. Läheb siis, kaua läheb, mul pole kiiret. Iseendana olen vapram ja mul.on kõigega lihtsam hakkam saada.

Ainult kaalust rääkides, siis seitsme kilogrammi lisanudes, kui oled terve elu ainult mõne kilogrammi piires kõikunud, pole see kindlasti maailma lõpp, aga see polnud lihtsalt mina. Olin endale võõras kehas. See polnud enam minu liikumine, minu kõnnak, minu minek, minu olek.

Olin kuidagi nii kohmakas ja paigal, maa küljes raskelt kinni. Igas sajas mõttes.

Aga siiani mõtlen, ikka veel, et see ta kõne algus oli tookord tegelikult äge.

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; august 17, 2019 in Uncategorized

 

Täna öösel ei tulnud und. millalgi pidi see juhtuma. mul on küll hädapärast kodus unerohud ja ka veini, aga need pole minu jaosk enam mingil põhjusel teema.
järgmine päev on pea paks ja sageli valutab tagatipuks. pool päeva läheb selle tagajärjel korstnasse. ei taha enam.

seepärast hoidsin hoopis Kakerdaja käest kinni ja kuulasin, kuidas ta nohiseb.
tuleb see uni siis millal tuleb.

peale kahte millagi tuligi. tõusin juba enne seitset ning panin kohvivee keema.

kui ma oskaksin võluda, siis teeksin nii, et Kakerdaja ei nutaks iga jumala hommik nii kurvalt, kui ma uksest välja astun. veits kardan, kui veel lasteaeda minekuks läheb.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; august 15, 2019 in Uncategorized

 

Järgmine päev

eile astusin tööl uksest välja, kui sadas paduvihma. kõhklesin hetke peaukse ees, katuse all, aga otsustasin minna. vihm oli nii kutsuv ja vastupandamatu. juba esimese viie sekundiga olin läbimärg, sest vihma lihtsalt kallas taevast alla, aga see oli nii mõnusalt soe. kõndisin tennad jalas läbi lompide, vesi voolas niredena alla mu põski ja nägu ning mina mõtlesin, et oleks, et see ometi ei lõpe. saja, saja veel ja veel ja veel ja võta kaasa kogu see minusse sadestunud paine ja raskus. nii hea kerge oli olla.

miks mu möödunud päevade postituste vaatajate numbrid tõusid kõrgustesse? mida inimesed siit näha või kuulda loodavad?

sedakorda olen paremas seisus, kui ei eales varem. mul on kodu, kust ma ei pea välja kolima, mul on hetkel töökoht ja isegi raha, millega peaksin ära majandama.

julgen arvata, et sellest tuleb üks igavavõitu variant. esialgu vähemalt ei näe ma ühtegi märki, et siit suut intriige ja draamat välja pressiks.

kurb saan olema teinekord kka, seda võin küll juba ette ära lubada.

lisaks on mul juba ka mingigi aimdus ja teadmine, mis minuga toimuma hakkab, mis ja kuidas mulle paremini sobib või siis üldse ei sobi ja kuidas mul kergem on. kui juba otsus, siis käigu kõik võimalikult kähku. korralik suurpuhastus. kõikvõimalikke negatiivseid ja muid emotsioone esile tuua võivad asjad kähku pildilt minema. ning kindlasti suur vaikus. ma ei taha mitte piiskagi kuulda, teada ega näha. vähemalt pool aastat, ehk aastagi. edasi näitab aeg. vahel lahtub, vahel võtab kauem, aga mõnel puhul ei hakkagi tahtma. võib-olla jääbki vastikuks, siis jäägu. see paistab. võtan rahulikult, sest erinevalt praegusest moodi läinud trendist, suurte sõpradena lahkuda, pole mina endale eales sellist eraldiseisvat eesmärki selles küsimuses seadnud.

onnaguon. kulgen ja tunnetan ja hoian ega süüdista ennast. nii palju, kui see võimalik on.

täpselt kolm küsimärki mul siiki enda jaoks hetkel on, mis pikemas perspektiivis lahendust vajavad, aga kuna ma täpselt ei tea, kas ja kuidas ja kui palju ja kas üldse, siis puudub hetkel ka igasugune mõte neile suut mõelda ja muretseda. praegu on veel lahtisi otsi omajagu, kool algab ja Kakerdaja läheb lasteaeda ja minu tööl käimine ja kuidas see kõik kokku kõlama ja jooksma hakkab, ma veel ei tea. aga hakkan lihtsalt otsast pihta. päev korraga, kiiremad lahendamist vajavad asjad kõigepealt, mille käigus võib isegi juhtuda, et sealt hakkavad välja kooruma vastused juba ka mu küsimärkidele. kui ei hakka, eks siis vaatab edasi.

pisitasa. ma juba tean enda piire, pole mõtet end korraga lõhki ja ribadeks tõmmata.

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; august 14, 2019 in Uncategorized

 

Beebi sai eile JUBA kuus kuud

69078715_253479512992see1061_5992321406258380800_n

see kord siis selline kooslus

Mul on praegu see probleem, et ei tea, millal leiaks aja, et natukenegi siia kribada. tööl on hetkel väga palju tegemist. ja õhtuks, kui lapsed magama saavad, vajun ise ka nagu kott ära.

eile saatsin valla lehte kuulutuse, et Kakerdajale mingis osas sügiseks/talveks hoidjat leida. minu kogemuste juures pole mõtet pead liiva alla peita, et ta lasteaias käies haigeks ei hakkaks jääks, seega haarasin juba eos härjal sarvist ning kompan pinda, et vähegi oma tagalat kindlustada. kindlasti ei hakka ma ühegi mehega pikemalt vaidlema selle üle, kas ta on oma lapsega kaks või kolm või neli päeva kuus. minu arvates pole laps asi ja selline lehmakauplemine lapse selja taga tundub mulle lapse suhtes tohutult ebaaus. nagu allapoole vööd löömine või midagi säärast, ma ei teagi täpselt mis.

järgmiseks nädalaks on mul üle valgusaastate kodukontserdipiletid. ka see on natuke nagu uni.

ja siis üks suurepärane uudis veel. kui ma nüüd täiskohaga tööle hakkasin, siis võtsin julguse kokku ja läksin ülemuse jutule palgaküsimusega. avaldasin tagasihoidlikult soovi umbkaudu 15% palgale juurde saada. ja kujutage pilti, mõned nädalad hiljem kutsus ta mu enda offisisse ja andis mulle teada, et mu palk tõuseb koguni 60%. niimoodi kostub nagu ulme, eks, aga te võite selle põhjal vaid ette kujutada, mis mu palganumber siis enne oli.

anyway, ma olen nii tänulik ja nii õnnelik. kuigi oma tulevaste sissetulekute juures ei saa ma ikkagi hakata endale lubama kes teab mida, siis on mul hetkel vähemalt teadmine, et saan rahulikult oma elamise kulud ära maksta ning seejuures ka normaalselt perele süüa osta. keskmiselt 15 eurise päevase toidukorviga elab juba väga vinks-vonks ära.  üks laps saab käia trennis, teine ehk ei pea tegema täispikki lasteaia nädalaid ja tunde ning kolmandal, kes praegu veel minu juures, temaga tundub ka praegu kõik korras olevat. vahel saab lubada mõne uue kleidi/saapagi ning minna kohvikusse kooki sööma.

esimest korda elus, mõistate, esimest korda elus, ma tunnen, et mitte keegi ei saa minuga, vähemalt täna, majandusliku poole pealt manipuleerida. see on nagu nii sitaks hea tunne, et ma ei oskagi seda kirjeldada.

kohe issand jumal, kui hea tunne;)

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; august 13, 2019 in Uncategorized