RSS

Hoidkem ja väärtustagem seda, mis meil on!

102

Tere hommikust, ilusat Vabariigi aastapäeva sulle!
Tort! Kas täna saab torti?

Palju õnne, kallis Eesti!

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; veebruar 24, 2020 in Uncategorized

 

Pidupäeva ootuses

85152226_2939203929480177_4011988616879276032_o

Mõnusad rahulikud päevad. tüdrukud on siin üks vähem, teine rohkem tatine, aga vaatamata sellele. eile pesin pesu, triikisin, tegin sooja lõunat, tolmuimesin elamise puhtaks, pesin koguni põrandad. vaatasin oma laupäevast Midsomerit ja nautisin niisama päeva ja aknatagust tormi. hommikuti viskan nüüda teinekord padjad rõdule tuulduma. ja kogu pesumasinast väljavõetud puhta pesu tõstan samuti esialgu rõdule kuivama. mis sest, et ainult nime või sõna poolest. aga pesule ja riietele jääb esiteks hiljem hoopis teine mekk manu ning teiseks muidugi too lõhn, mis hiljem kõik toad täidab, kui sest kevadõhust läbiimbunud asjad ühel hetkel radiaatoritele ümber, päriselt kuivama laon.

kogu vajaliku toidukraami homse päeva tarvis tassisin ka juba koju ära. päeva peale teen valmis soolase ja magusa tordi. pesen veel pesu ja triigin. ning avan ja sulgen pidevalt aknaid. ikka sel sama põhjusel, et olen sest pragusest värkest ja maitsvast õhust lihtsalt sõltuvuses.

ei õhka ega ohka, et süda on jäänud Tenerifele, et tahaksin sooja valgust ega kannata enam seda pimedat ja külma Eestimaad. minuga on millegipärast täiesti vastupidi, aasta-aastalt armastan oma kodumaad aina enam ja mitte midagi ei pane mind ülistama ja õhkama võõramaise valguse ja soojuse järele. olen siin koristades ja kraamides, oma igavas argipäevas ja elus kohe päris rahul ja õnnelik.
minu arvates elame me s***** hästi. ilmselt liigagi hästi, kui seda nurinat ja hala pelgalt ilma üle nii palju kostub. aga ju see ole ikkagi märk sellest, et hakkan ikkagi vanaks jääma, minu arust elu ei ole ilm, või midagi erilist, vaid elu on niigi ilus.

ja homme eesootav pidupäev muudab kogu selle olemise ja toimetamise veel kordades mõnusamaks. see on konkurentsitult mu oodatuim püha aastas.

pesumasin lõpetas, laulis mulle köögist oma lõpuhümni, ma siis nüüd lähen. võtan taas kord asjad välja ja laon rõdule kuivama.

Ilusat igavat pühapäeva teilegi!

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; veebruar 23, 2020 in Uncategorized

 

Umbes täpselt selliselt ma end praegu tunnengi

87302239_2933895930010977_7649257340230696960_o

Eile õhtul laeva peal rääkis minu lähedal istuv naine oma töökaaslasele, et iga kord, kui nad peavad Soome sõitma, siis ta loodab, et tormi poleks. ma oleks tahtnud kohe selle koha peal innukalt kaasa noogutada, sest mul on ka tohutult hea meel, et ma just eile, sellise rahuliku ilmaga, tolle laevasõidu läbi tegin. sest päris ausalt, siis ma kohe mitte teps ei taha end tormisel merel kokku võtta ja tubli olla, samal ajal kõhedust tundes ja iiveldusega võideldes. vat enam ei viitsi, kohe kurjaks ajab see mõte, sest õigupoolest kellele ma ennast tõestama peaksin?

käisin päeva peale kokku pooltesit tundi jala. ning ostsin päevaraha eest laeva pealt lastele koju magusat ja iseendale väikse emailitud muumikausi. mul on vist kerge nõrkus email köögitarvete vastu.

kokkuvõttes oli päris tore. eriti juba siis, kui tagasitee kätte jõudis. neljapäeviti ja reedeti võimaldatakse meile firma poolt tagasisõiduks alati comfort classi piletid, kust laevaninas olevatest suurtest klaasakendest avaneb muide imeliselt kaunis vaade.

nüüd, kus kiire argine nädal läbi, tahaks vähemalt päevaks jalad seinale visata ja raamatut lugeda, aga sel nädalavahetusel jääb ära, sest Giovanni on samuti töölähetuses ja saabub alles kuskil järgmise nädala keskel. viimase paari kuu jooksul olen saanud tänu temale nädalalõputi ühe paljuski raamatulugemise päeva ja praegu on täpselt see hetk, kui tunnen, et vist on paari kuuga tööle hakanud juba Pavlovi refleks, et homme. ma nüüd ei teagi, kuidas mu keha ja vaim nädalavahetuse lugemise ärajäämanähtudega toime tulevad.

ainuke puhkuse moment, mida ma eelseisvates päevades kohe nipsut näen on see, et vähemalt hommikuti ei pea nüüd mõni päev kella järgi toimetama ega tormama. see on väga lohutav ja kergendav teadmine.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; veebruar 21, 2020 in Uncategorized

 

Ärevik töölähetuses

20200220_101322

Pean täna Soomes olema. ilmselgelt ma nagu üldse ei taha. inimesed käivad mulle juba mõnda aega jälle oma täitmatuses, väikluses ja väiksuses ülemäära närvidele. ilmselgelt on see märk sellest, et olen end ära väsitanud ja kurnatud, kokkuvõttes: teatavas madalseisus. tervis ka ei saa kuidagi vedama ja enesetunne vindub, seda enam. see poole jõu ja vinnaga toimine on puhas elulemine, aga mitte täisvereline elu ise.

sellises enesetundes ja platvormil vajan seda enam ainult ja ainult sissetallatud radu ja tuttavaid olukordi, aga mitte Soomet, kus mind ootab ees ülesanne selgitada teemat, millega mul endalgi, kes ma sellega tööl igapäevaselt vett ja vilet näen inimestele, kes teemaga laias laastus põgusalt ja ainult ääri-veeri kokku puutuvad. ühesõnaga see saab olema paras peavalu, seda enam, et ma pole sugugi veendunud, kas see kõik lõpuks neid küünlaid väärib.

olen aru saanud, et olen isegi eestlaste jaoks liiga rough, rääkimata soomlastest. loodetavast jätkub mul täna siiski ses vatis ja heaoluühiskonnas piisavat rahu ja tolerantsi säilitada.

kõiksugu Soome  ühistranspordi äpid ja ümberistumised ning muud ärevust tekitavad detailid välistasin see kord enda jaoks juba eos, kuna vahemaad on jõukohased ka jalgsi läbimiseks, siis sel korral otsustasin jalutada.

aga noh, kõik saab ühel hetkel mööda ja vähemalt omad lapsed saavad õhtul kommi, kui ema välismaalt koju jõuab.

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; veebruar 20, 2020 in Uncategorized

 

Vaatasin pealt

Vaatasin eile Pealtnägijat. muidu ma seda saadet täiesti teadlikult väldin, kuna see on minu närvikava jaoks liialt intensiivne ja agressiivne. kohutavalt väsitav, pärast on nii raske olla. aga eile oli saade selline mahe ja armas. suur südamelugu. äärest ääreni.

ainult Kärmas nägi välja nagu väike sinine kilesse aetud sardell. mis kohe-kohe plahvatab. nii ei ole ilus öelda tõesti, tegelikult on see minust suisa väike ja väiklane, aga kas peab siis nii moodsalt liibukas olema.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; veebruar 13, 2020 in Uncategorized

 

Giovannist ja minu haigusest ja aastapäevast

Inked86461795_122235719178186_6111914560162103296_n_LI

Kuskil eelmise nädala keskel valutasid mul paar päeva lihased. reedel hakkas süda läikima. laupäeval läikis nagu totaalselt, lisaks uimerdasin ainult ühest voodist teise, jõudu nagu üldse polnud. pühapäeval oli tunne veidi tugevam, seda ja teist veidi, aga esmaspäeval läksin tööle, kurk justkui veidi oli kibe, aga muidu täitsa ok. aga eile hommikuks olin häälest ära ja kohati haukusin. täna hommikul ei käinud õhk hästi kurgust läbi, vilisesin.

palvikku netu, aga enesetunne on kõikse aeg ikkagi selline….üles-alla, pidune ja nõrga. selline, et ei ela ega sure.
otsustasin suisa mõneks päevaks koduseks jääda ja olengi nüüd juba teist päeva üksi kodus olnud. see on nagu…ma ei teagi…unenägu? eile õhtul luges Giovanni mulle Õnnepalu Aakrit ette.

jep, Giovanni on nüüd reede õhtust meiega olnud. eks need lahusoldud kuud on meis ja meiega ikka ühtteist muutnud.

endiselt,

me oleme kahekesi keerulised
ja iga lihtsus selle sees teeb õnnelikuks

midagi pole ses osa muutunud, täpselt nagu sai kirja meie abielusõrmustesse, pool minu sõrme ja teine pool Giovanni omasse, mille ta muide mõned kuud peale me abiellumist Stockholmi lennujaama vetsu jättis.

alates augusti keskpaigast kannan üksi täna seda sõrmust ainult teatud päevadel ja puhkudel.

aga rahulikum on. sellevõrra, et õhk on puhtam. lahvatused suudame nüüd kuidagi …täiskasvanulikumalt?…. lahendada. või vähemalt välja rääkida. enam nagu ei jää kuskile hõõguma ega vinduma. mulle vähemalt tundub nii. aga me pole enam ka hommikust õhtuni ju ninapidi koos, eks see mängi ka asja juures siiski oma rolli.

koos olles aga elame täpselt nii, nagu vanasti. enne, justkui vahepeal poleks midagi juhtunud. mina räägin, et polegi veel seda vinüülimängijat ostnud, mida tahtsime. mille peale ta vastab, et on hoidnud kogu aeg silmad lahti pikkade jalgadega vanaaegse lauakese osas, mis plaadimängija alla peaks käima.
Hiiust ära toodud vinüülplaadid ootavad juba mõnda aega riiulil kannatlikult oma restarti.

selline pisut veider elukorraldus vist. aga on nagu on, praegu on nii. ja me võtamegi seda nii.

hetkel tean ma aga kindlalt seda, et kui keegi võtab sult paar päeva kohustuse laps lasteaeda viia ja sealt õhtul koju tuua, siis on elu nagu vähemalt kümme kilogrammi kergem. kui mitte rohkem.

lapselaps saab täna aastaseks. te võite arvata, et mu möödunud aasta taustal pole minul nagu suurt õigust siin sellekohaselt ehk hõistagi, vabalt võib öelda, et olen rongavanaema, aga noored ise on küll äraütlemata tublid, ilus on neid koos vaadata, silm puhkab.

juunis on meid pulma kutsutud.

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; veebruar 12, 2020 in Uncategorized

 

Hommikud ja õhtud

Täna nihkus mu töölejõudmine veel kümmekond minutit hilisemaks, sest välja astudes oli pool majaesist kaanetatud sileda jääga ja ma ei saanud Pääsut sellelt liukalt kuidagi autosse meelitatud. arusaadav, sest tõtt öeldes olin sest vaatepildist isegi vaimustuses, nii perfektset looduslikku liukat pole minu silmad väga ammu näinud. raske oli last sellest rõõmust eemale kiskuda.

imeline hommik. mis corona? vulkaanid? põlengud?j a rändtirtsud? kogu see maailma hullus. milleks meile on vaja aina rohkem ja rohkem, kui meil on sellised hommikud.

eile õhtul kell 22.13 kohtusin prügikastide juures oma uute naabritega. ega ma poleks teadnud, et need on nemad, aga mees jäi meie trepikoja ette suitsu tegema. ja siis ma sain aru, et need peavadki olema nemad, sest kuigi ma kõiki ülejäänud nelja korteri inimesi vist nägupidi ära ei tunneks, siis nemad tunnevad mind, mina olen nende jaoks veel  piisavalt uus ja nad teretavad, isegi kui mina peaks mökutama jääma.
seega, ikkagi nemad.

kummaline lugu selle inimesega. kuigi ma ei tea oma majanaabritest ju mitte midagi, tunnengi neid ainult nägupidi (kui sedagi), siis olen ma nendega juba omamoodi harjunud. ja nüüd siis kaks uut nägu ning nii uskumatult, kui see ka ei kõla, tunnen ma oma veeklaasis pisukest lainetust.

viskan silmanurgast pilgu ja ma näen mehe pilku, kuidas naine pöörab, millise liigutusega mees suitsu ette paneb ja oma naise poole pöördub. nende mõne sekundi jooksul olengi neist juba oma esimese arvamuse kujundanud.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; veebruar 7, 2020 in Uncategorized