RSS

me ei läinud lennukile

jah, see oli minu süü ja need olid minu närvid, mis eelmisel õhtul ning öösel totaalselt üles ütlesid. miks ja kuidas? sellest ma hetkel ei suuda ega jaksa. see on pikem jutt ja ma mõtlen, et ega vist enamus sellest aru ei saakski.

väga sitt tunne on anyway.

pühapäeval plaanime lastega minna mõneks päevaks Gospasse. ülejäänu allesjäänud raha panen kõrvale, ootan uut tulumaksu tagastust ja umbes aasta pärast, kui maailm annab, lähme uuele katsele.

seniks elame kõige tavalisemat ning sügisesemat argipäeva.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 23, 2022 toll Uncategorized

 

homme lähme lennukiga

homme varahommikul või siis keset ööd, kuidas kellelegi, tõmbame Hermionega stepsli argipäevast ja Eestimaast nädalaks välja.
kuna Hermione meiega aasta tagasi Prantsusmaa reisile kaasa ei saanud, siis sai talle lubatud, et ühel päeval lähen sinuga päris kahekesi. ja siis, mitmete asjaolude kokku lagemisel, otsustasin ühel hetkel, et kui ma veel paremat aega otsin, siis võib-olla jäängi seda otsima.

viskasin eile kohvrisse ühe õhukese pika suvekleidi, lühikesed püksid, ruudulise seeliku, 5 toppi, ujumistrikoo, kolmed aluspüksid, kaks rinnahoidjat, kaks paari sokke, kolmed kõrvarõngad, Garpi maailm´a ja plätud. nii napi varustuse ja seest tühjana pole mina varem reisile vastu läinud. isegi õiget reisiärevust pole veel seni peale tulnud. ilmselt tuleneb see mu hetke emotsionaalsest sesiundist, kõike nii vähe, kui võimalik.

Hermione pool kohvris on veel tühi.

Tal on homme sünnipäev, saab 13-aastaseks.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 19, 2022 toll Uncategorized

 

kingitus vanaemalt

ema on kogu elu rääkinud, et ühel päeval jääb see sulle. see on tema ema, ja minu vanaema, kaelaehe: hõbedast kuul.

mu vanaema suri paar päeva enne, kui ma 5-aastaseks sain. ta elas küll meiega koos, aga suur lapsehoidja polnud. ta oli tõsine. ta oli suure õmblusvabriku direktor, mis tähendas väga pingelist tööd. ta mängis bridži, väärtustas sooja kodust lõunat ja suitsetas palju. ning ostis mulle sageli raamatuid.

kuna ta suri noorelt ja mina olin veel väike, siis ega mul väga palju isiklikke mälesutsi temast pole. aga need vähesed olemasolevad meenuvad mul päris sageli.

ilmselt on nii, et me kipume idealiseerima lähedasi, üldse inimesi, keda jääb väheks, aga ma ikkagi usun, et me oleks temaga sobinud. et ta oleks olnud minu inimene.
mul on väga kahju, et ma seda kunagi teada ei saanud.

täna, pealtnäha täiesti tavaliselt pühapäeval, andis ema ehte mulle. öeldes sinna juurde, et on seda vahel kandnud, kui tal on hirm või mõni mure.

panin kuuli endale sealsamas kaela ja mul on tunne, et ma ei taha seda enam mitte kunagi ära võtta.

see on ilus ja ma tunnen, et olen seda kandes kaitstud.
kui ma edaspidi peaks kunagi kartma või kõhklema, siis võtan selle kõvasti pihku.

aitäh!

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 18, 2022 toll Uncategorized

 

Eelkooli teisel laupäeval

….oli juba sügise jumet ja vaibi.

igal juhul panime Päskinile jalga tema kollased uued vetthülgavad tossud, paksema jopi ja mina haarasin endale kaasa Optimisti vihmavarju.

hommik oli niiske, aga mitte ülemäära külm. inimtühi, täpselt nagu eelmisel korral.
ilus ja põnev on see sügis ikka ka, mulle kohe hullult meeldib.

meiega koos sisenes bussi vaid üks inimene. lõpppeatusel on veel ka see eelis, et saab valida kohti, Pääsu otsustas seekord tagumiste istmete kasuks.
sõidu ajal mängib Päskin Bolti mängu, ehk loendab tee ääres seisvaid ja vedelevaid tõukse ning jalgrattaid. lisaks hoiame silmad lahti märkamaks roosasid, oranže või lillasid autosid. täna juhtus ime, nägime mürkroosat masinat. kole oli, aga tekitas meis mõlemas siiski elevust: ikkagi haruldus.

rääkisime sõidu ajal ka bussijänestest ja minule jäi tee peal silma Lincona reklaam: valel on oksakohad. seejuures meenus, et olin neid reklaame märganud juba ka aastaid tagasi, kui veel Nõmmel elasin ja üks periood bussiga tööle sõitsin.


reklaamid on püsti pandud vanasõnadele ja käibefraasidele. need on lühikesed, tabavad ning lõbusad. jäävad silma ning panevad alati kergelt muigama.

Nii uus, et kuku või põrandale
Julge pealeastumine on pool võitu
Tulime põranda alt välja…
Pidu lõpeb põrandal


Ja üks mu lemmikutest: Juba 20 aastat tuhvlialune.

jäin mõtisklema, et milline reklaamibüroo neid välja võiks nuputada

laps kooli ukse vahelt sisse pistetud, algab minu kakstund, kus ma lihtsalt jalutan mõnuga mööda linna. hingan sisse hommikust linna, kiiret pole kuhugi. kui vaja, siis astun läbi vajalikest kohtadest, aga põikan sisse, uudistan ja näpin asju ka erinevates mittevajalikes poodides. täna istusin ja sõin Vabaduse väljakul pingi peal võiroosi ja vahtisin vahelduseks inimesi. kuniks varblased mind omakorda pingi pealt välja nügisid. sel suhteliselt varajasel laupäevasel kellaajal kõnnib linna vahel muide märgatavalt palju käest kinni hoidvaid kesk- ja vanemas eas turistidest paare. ja uimerdavad turiste üleüldse. pooltel linnakaardid pihus ja pea laiali otsas.

ronisin täna ka treppidest ning lonkisin ringi Harjumäel. otsisin taga kohta, kus me kunagi Exmehega verinoortena sageli istumas käisime.

vahepeal tuli päike välja, siis läks nii soojaks, et mõtlesin, et need Pääsu kollased saapad ja minu sall said küll nüüd ilmselgelt liiast. aga nii, kui päike pilvede taha kadus, oli sügis kohe tagasi.

lisaks oli ookerkollastest saabastest palju abi ka hetkel, kui Päskin seal inimsummas kooliuksest välja visati, märkasin ta seekord jalgade hulgas juba kaugelt tema saabaste erksa värvi ära.

esimese paari korra järel julgen aga väita, et eriline koolimängija Pääsu ei tundu olevat. ta on rohkem inimeste inimene. mis tähendab, et minuni jõudes hüüdis ta esimese asjana, et leidis endale täna sõbra. kui nime küsida, siis neid ta ei tea ega mäleta kunagi. nimed poleks talle nagu üldse olulised.

tee peal mainis ta mulle veel ühel hetkel, et istus täna otse õpetaja vastas. ja natuke enne koju jõudmist teatas bussis: sa olid mulle liimipulga unustanud kaasa panna. et õpetaja oli tal aidanud seda kotist otsida, aga nad olevat selle asemel leidnud vaid huulepulga.

bussist väljudes läks viimaks ka kaasavõetud vihmavari tuhandega asja ette, sest kallas nagu oavarrest. aga vihmavarjust tänase ilma puhul ei piisanud, tee peal tuli meile ette koht, kus oleks olnud targem jalad sootuks paljaks koorida. igal juhul sumasime ühe lühikese teelõigu pahkluudeni vees ja ma siinkohal ei liialda.
üks ääremärkus siia ilma kohta veel: vihmasel päeval valige poest vajadusel kindlasti kilekott. mina võtsin paberkoti, see vettis juba selle 10 minutiga ära ning põhi vajus ühel hetkel lihtsalt läbi. õnneks küll täpselt koduukse ees, aga nii suures plaanis, olge hoiatatud.

eelkooliga lõpetades, siis koju jõudes ei jookse Pääsu, korraliku kooli- ja tütarlapsena, sugugi mitte esimese asjana töövikutes ja vihikutes pooleli jäänud ridasid lõpetama.
selleks tuleb teda mõnel järgmisel päeval ikkagi tagant torkida.


 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 17, 2022 toll Uncategorized

 

puistan veel natuke

ja teate, see pole praegu mu uhkus ega kangus. pigem otsatu väsimus. sellest aastaid väldanud ettearvamatusest ning ühe jalaga pidevalt õhus elamisest.

Giovanni on kindlasti keegi, keda ma oma elus seni kõige rohkem armastanud olen.
keda olen siiralt uskunud ja usaldanud. kelle olen endale väga lähedale lubanud. oli kohti, kus tundsin, et meid polnudki enam kaks, vaid kus sulasin temaga lausa üheks kokku. ma pole mitte kunagi varem oma elus kellegagi koos nii palju lennanud ja naernud. temaga koos olen olnud kõige ausam, avatum ning haavatavam. kõige väljakujunenum, kõige teadlikum iseendast. ehk rohkem mina ise, kui kunagi varem.

ma võin olla täna väsinud, aga selleks, et endale puhkust anda peaksin hakkama temaga kuidagi uuesti kontakti looma. otsima?
ning ühel hetkel talle siis ka silma vaatama.
aga ma ei saa suuda end selleks praegu kokku võtta. sellega hakkama saada.
see tundub millegipärast nii kurb. ja nii tohutult …. piinlik.

sest ma uskusin. nii väga uskusin meisse.

ma ei tea, kas see tunne muutub. läheb üle. või kui läheb, siis millal.
ma isegi ei tea ega mõtle, kas ja kuidas see laheneb.
kusjuures, ma ei sea endale ses osas ka mingeid ootusi ega eesmärke. kuidas peaks või kuidas oleks õige.

võin ju siin vahel viriseda ja halada ning end haletseda, aga arvestades kõiki neid meievahelisi kunagisi kokkuleppeid ja jutte ja lubadusi. kõike seda, mida ma talle usaldanud ja rääkinud olin. on see nuga, mille ta mulle ikkagi seepeale selga lõi, (vähemalt) hetkel liiga palju.

arvestades meie vanust ja kogemusii. seda enam. Kus inimene peaks juba teadma, kes ta on, mida ta räägib ja elult soovib.

ilmselt sellepärast ma ei mõista, ikka veel, ega suuda ka päriselt leppida.

ehk, võib-olla. ühel hetkel. ma ei teagi mis.

 
20 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 16, 2022 toll Uncategorized

 

mingitel hetkedel ma siiski piinan ja haletsen end

tõusin täna hommikul vara ja mõtlesin, et kui nüüd Pääsut poleks, siis ma võiks soovi korral pesemas käia, tassitäie kuuma kohvi kaasa haarata ja kohe kontorisse põrutada. hoolimata sellest, et mul on kodukontori päev. lihtsalt, kui ma tahaksin, mul oleks see muretus ning vabadus nii toimetada. ja isegi, kui jään kodukontorisse, nagu ma jäingi, siis ma saaks kohe hakata tegelema täpselt sellega ja niisuguses järjekorras, nagu mul vaja. ma ei peaks arvestama Pääsu ja ajaga, mil ma teda hommikul äratan ning seejärel pooleks päevaks aeda viin.

ma võiksin õhtuti peale tööd minna raamatuesitlustele. kinno. teatrise. jalutama. jooksma, ujuma või jõusaali. sõbrannaga kohvikusse. lappata pilte kaustadesse. vaadata telkut. lugeda raamatut. vahtida lakke. pusida mõne mu tegevuse kallal. mida iganes.
ma ei peaks mõtlema, kuidas Pääsuga.

täna pealelõunal viin Päskini akrobaatika trenni. ma pean selle oma päeva sisse planeerima.

hommikul, peale Päskini aeda viimist, lipsasin kiiruga poest läbi, sellega pean samuti arvestama, mida lastele, sh Päskinile täna-homme süüa teen.

laupäeval eelkool. pühapäeval lasteaiakaaslase sünna ja mängutuba.

ööuni. aeg. raha. bensiin. nädalavahetus.

kui vaja, siis ma pean talle ütlema. siis ta vaatab, kas tal on võimalik ja kas ta saab.
kas ta on pidanud ükski kord tundma seda tunnet, et mult küsida, et kas mul on võimalik ja kas ma saan.

kõik see tühi-tähi, mille üle ta ei pea ühelgi hommikul, päeval ega õhtul minutitki pead vaevema.
kui just ei küsita. ja mis see siis ära pole.

kui Päskin jäi haigeks, siis Giovanni ikka rääkis, kuidas ma teda korralikult riidesse ei pane. et ta ei kanna toas susse ja pusa. ma luban tal jäätist süüa. ja palju muud, mis ma kõik valesti teen.

kui ma Päskinit teinekord enne lasteaeda minekut riietumisel pisut aitan, siis ta rääkis, et ma ei tohiks seda teha. et mis ma siis kogu aeg virisen, et mulle jääb endale nii vähe aega.

kui ma vahel ventileerisin, et paras peavalu see pidev igapäevane poes käimine ning erinevate toitude välja mõtlemine, siis ta ütles, et ise ma elan oma elu keerliseks, tehku ma toit valmis mitmeks päevaks, siis on mureta. ja käigu ma poes korra nädalas ning ostku terve nädala varu korraga.

kui ma teinekord virisesin, et juhtub, et viskab kaane pealt, kui sooviks õhtuti mõnda saadet vaadata, aga sageli pean loobuma või siis end selle eest süüdistama, et ikkagi vaatan, kuna Päskin vaja ju enam-vähem normaalsel ajal voodisse saada ja õhtujuttu lugeda, siis ta ütles, et ah, mis seal keerulist on. või siis, et oma viga, et laps iseseisvalt magama ei lähe.

kui ma juhtusin virisema, et vahel tahaks raamatut lugedes end tundideks unustada, siis ta ütles, et pangu ma uks kinni ja tehku seda, et lapsed ei tohi vanemat segada. ma ise lubavat neil pidevalt oma tuppa tulla, kui ma seal olen.

kui ma koroona ajal last kodus hoidsin, siis taas kord, my fault, sest viis-kuus last olid ju kogu aeg kohal. kes mul keelas ka Pääsut igapäevaselt aeda viimast.

ühesõnaga, ma kuulsin pidevalt, et asi on minus, sest pole ju miski vaev ega raketiteadus laps hommikul lihtsalt aeda viia ja sealt õhtul koju tuua. poes käia. temaga suhelda. soojalt riidesse panna ning hoida. trenni viia ja tuua. või mingitele üritustele. söögi- ja magamamineku aegadest kinni hoida. õhtuti unejuttu lugeda ja hommikti üles äratada. lapsele midagi lihtsat süüa teha. ja kui ei söö, siis enne järgmist korda mitte anda.

ta rääkis mulle hommikust õhtuni mingitest raamidest ning piiridest, mida mul absoluutselt ei pidavat olema. ja sellepärast ma ei saagi hakkama.

täpselt need piirid ja raamid meid lahku ajasidki.

minu arvates on ka laps inimene, nagu me kõik, kes ei tõuse igal hommikul täpselt sama enesetundega. keda mõjutavad erinevad päevasündmused, rahulik või rahutu ööuni, tervislik seisund. ühesõnaga kõik tema ümber toimuv.
Giovanni jaoks aga on laps minu arvates nagu koer, kes tuleb, mida varem, seda parem, välja dresseerida, et ta võimalikult vähem probleeme ning tüli tekitaks. kuuletuks. et lapsevanema elu sellevõrra lihtsam ning kergem oleks. laps võib olla, aga ta tuleb varakult maha suruda ning teha kõik, et ta võimalikult vähe täiskasvanute elu segaks või ette jääks.
laps ei tea ega otsusta midagi, ainult vanem teab täpselt ning ütleb, kuidas.

ja kui ma seda teinud pole, siis …. mis ma üldse virisen.

 
12 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 15, 2022 toll Uncategorized

 

– – –

ärkasin öösel klõpsust selle peale, et nägin hästi ebameeldivat und. kell oli 5 ja midagi. tekkis miski paanika moment, hästi vastik tunne. mõtlesin, et kas nüüd enam ei jäägi magama.
iseenda peale muutusin kohe kurjaks, et ära nüüd jälle siin hakka, aga siis õnneks tuli tunne panna käsi vastu Pääsu selga ning mõelda eileõhtusele Õnnepalu sünnipäeva saatele. üsna kohe lõpetas süda kloppimise ja magus uni vajus peale.

te ikka nägite seda intervjuud, ma loodan. Õnnepalu oma loomulikkuses ning ,vähemalt näilises, rahus mõjub tohtu tervendavalt. ilmselt pole tal iseendaga elus kõige kergem olnud, aga ta on minu arvates ka just seda sorti inimene, keda on vaja teistele inimestele jalulpüsimiseks. et säiliks usk ja tahtmine edasi pusida.

rääkimata muidugi Joonasest, kes on mu arust maailma parim saatejuht üldse. tema see kogu soe olek ning küsimused, mis on klass omaette, lihtsalt nii võrratult head ja huvitavad.
avavad saatekülalist nii mitmesaja nurga alt.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 14, 2022 toll Uncategorized

 

sügis

kui ma muidu ikka ootan teinekord õhtul uut hommikut, et päeva esimest kohvi juua, siis eile õhtul tundsin sama tunnet, ainult selle vahega, et ootan juba nii väga hommikut, et endale sooja kaerahelbeputru teha.

Pääsut selline aastaegade vaheldumisega kaasnev uudis muidugi põrmugi ei rõõmustanud.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 13, 2022 toll Uncategorized

 

Alzheimer

viisin nädal tagasi seda ja teist õmbleja kätte, ümber ja lõpuni teha.
ei leidnud kohta kohe üles, tahtsin helistada, et täpsustada, aga avastasin, et mu mobla on tühjaks saanud. õnneks olime autos koos Hermionega, sain tema telefoni kasutada.

täna varahommikul sai ta muusikatunnis sõnumi: kõik korras, kokku 40 eur.

Hermione vaatas sõnumit nagu ilmaimet, kirjutas vastu:
Kes sa oled? Vabandust, ma ei mäleta.

õhtul kodus naersime end hingetuks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 12, 2022 toll Uncategorized

 

hirmudest

täna käisime plikadega miniloomaaias Päskini lasteaia kaaslase sünnipäeval. koju sõites sain eksprompt telefonikõne oma sugulaselt, kellel oli eile sünna ja kes kutsus, et tule lastega tünni, ilus ilm, tema lapselapsed on ka seal. tegime vasakpöörde Rimisse, ostime kingituse, lilled, koogitüki ja viinamarju ning sõitsime kohale.

jutustasin lasteaia sünnapeol ja ka pealelõunasel tünni/saunaüritusel. absoluutselt vabalt ning süüdimatult ja palju. nagu ei kunagi varem. ise ka ei usu, kas see olin mina? mulle tundus, et nad kõik vaatasid mind. veits nagu piinlik hakkas hiljem. nagu purjus oleks olnud. või miski muu aine mõju all.
kas ma läksin liiale?, küsisin hiljem autos Hermionelt.

tekkis hirm, kas see ongi üksiku naise sündroom, kes kodunt välja pääseb. et räägib kõik surnuks.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 11, 2022 toll Uncategorized