RSS

Põikasin eile õhtul tunnikeseks Toulouse´i ja kellegi teise eraellu.

Noh, ma ei teagi kohe, kust kinni võtta ja millest alustada. Lühike…sahmakas…nagu päris korralik.

Ühes vaatuses, natuke üle tunni pikuke, Rahvusraamatukogus.

Koht iseenesest mulle ei meeldi, ei jäta tunnet, et teatris oleks. Näiteks ei teki tahtmist ennast enne minekut lille lüüa, huuli värvida. Aga tahaks, et ikka tunneks, et teatrisse minek. Mulle meeldib see teatrisse mineku ootus ja tunne juba eraldiseisvalt. Ühesõnaga, seda pidulikkust ja atmosfääri jääb Rahvusraamatukogus minu tarvis ilmselgelt puudu.

Teema, ütleme et valus. Aga parafraseerides, siis iga lahutus on lahutus, aga siiski isemoodi. Keeruline oleks selles olukorras kellelegi midagi ette heita ja/või olukorda ühe mütsiga lüüa.

Lavastus ja näitlejad hoidsid enda küljes. Tonaalsus ja pöörded loo kestel olid põnevad, kohati sõrmenipsust. Väga usutav. Kord Vestmann all ja Piibeleht pealsiis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal.
Tõeline räpane kassi-hiire mäng, kus millegagi tagasi ei hoitud.

Näitlejad. Elina Reinhold on mulle alati meeldinud, näeb paganama hea oma vanuse kohta välja ka. Margo Teder oli minu joaks tundmatu nimi ja nägu. Pardon.
Elina karakter ja mäng oli muah….nauditav, mees käis oma rollis pisut närvidele ja hakkas omas mehelikus “tahan kõike korraga” vastu. see tähendab, et mängis samuti hästi. Palja ülakehaga nägi üllatuslikult palju parem välja, kui oleksin osanud arvata teda riietes vaadates.
Etenduse ajal tekkis aina enam mõte, et kas nad on ka päris elus paar. Kuidagi nii (pinge)vabalt ja hästi tundsid nad end teineteise seltsis.
Aga ei, vist siiski mitte. 

Paljast ihu ja intiimsust nägi ka rohkem, kui ma (teatris) harjunud olen. Korra, isegi paar tegelikult, käis peast läbi, et kas ehk liiga lendu pole lastud, aga tagantjärele mõtlen, et ei, väike liialdus oli ilmselt vajalik, et nüanssid paremini kohale jõuaks. Etendus polnud ju pikk, ilmselt seepärast pisut vinti peale keerata oli päris mõistlik.

No ja kas meil on õigus soovida kätte maksta, kui keegi meid maha jätab? Meie purunenud lootused ja unistused. Meie pühendumus. Kaotatud aeg?
Kas meil on õigus soovida ja nõuda, et me ei kaoks pildilt? Et meil oleks uues olukorras samuti võimalus niite tõmmata? Tähelepanu ja hoolimist pälvida?

Suures plaanis justkui poleks, eks.

Aga kui mees näiteks teatab, et peale pikka kooselu, kus kahel inimesel omavahel lapsi ei õnnestunud saada, oodab tema uus noorik juba peale paari kuud last? Et mitte keegi teine sellest veel ei tea ja mees soovib, et just tema eelmine naine seda esimesena kuuleks?
Et nagu……

Kuul pähe.
Täitsa arvestatav variant sel puhul, mõtlen mina. Läks trumm, siis mingu ka pulgad.

Oleneb. Paljust oleneb. Väikestest asjadest oleneb ja tuleb kokku. See iga lahutuse maitse. Ja lõppakord.

Seega müts maha selle konkreetse lõpplahenduse ja lahendaja ees. Enesetapp võib olla isekas, aga pole kunagi nõrkadele.
Seda enam, kui peensusteni läbi mõeldud ja seejuures ka lõpuni välja mängitud.
Ja mehele jääti mängus ju ometi valik, kas vajutada või mitte?

Mees valis ja pani oma elule seega ise punkti.
Põmm!

Ma ei tea. Ma olen ilmselt väga õel ja kättemaksuhimuline, aga minu jaoks andis just see nimetet loole vastuse.

Hale mees:)

Kui valgeks läks, siis ma ei suutnud plaksutada ega näitlejatele silma vaadata.
Piinlik oli. Justnagu oleks lukuaugust midagi pealt piilunud, mis polnud tegelikult üldse minu asi ja kuulus ainult nendele kahele. Liiga palju alastust ja eluvalu.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 9, 2021 toll Uncategorized

 

Panen Laurile veits puid alla. Inimese kannatlikkusel on piirid ja põski, mida ette keerata, on samuti ainult mõni.

Tundub, et ma olin ka see loll, kes tellis ette signeeritud raamatu.

Algselt oli raamatu ilmumistähtajaks välja käidud umbkaudu 1. november, aga see nägi ilmavalgust juba kuskil oktoobrikuu poole peal. Rõõm, kui suur! 20. oktoobril ilmud instagrami kontol oli tal päises olev pilt, mille juurde on kirjutatud muuhulgas ka järgmine lause: need siin on umbes 1/3 raamatutest, mis on ette tellitud ja mida hakkan homme varahommikul signeerima ja teele saatma.

Vahva, ilmselgelt minu raamatut nende esimeste hulgas polnud. Täna saab õige pea juba detsembri keskpaik, aga minu raamatut pole ikka veel.

Ausalt öeldes, siis ma olen juba päris vihane. Ja tegelikult ka pettunud.
Et nagu raha võtab ette, aga siis ei leia mitme kuu jooksul aega nende inimeste ees oma lubadust täita. Seda enam, et esimesed väljavalitud lehvitasid raamatuga juba mõni päev peale selle ilmumist oma erinevatel sotsiaalmeedia kontodel.

Kui saaks, siis küsiks raha tagasi. Imetlus ja isu said järsku otsa.
Vahel juhtub nii.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 7, 2021 toll Uncategorized

 

Kuidas endast kuvandit luua

See on nüüd läbilõige meie eile õhtusest piparkoogiteost.
Siit edasi on juba igaühe oma otsustada ja välja valida, kuidas ta oma elu sotisaalmeedias presenteerib. Ühe pildiga. Või siis mitmega.

Sellega seoses tuleb mulle kohe ka meelde, et ma tahaksin endale jõuludeks raamatut “Aeg”.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 5, 2021 toll Uncategorized

 

Mina ja teised kuulsused

Grete Lõbu ootab kolmandat last, juhhhuuu. Ta on selle üle väga õnnelik. Armastus on nii suur ja laps on nii oodatud!, ütleb ta.

Ma tean veel vähemalt kahte avaliku elu tegelast peale tema, kes pealt neljakümmet samasuguse tembuga on hakkama saanud: Monika Taimla, kelle laps sündis siis, kui ta oli 43-aastane ning Marika Korolev, kes oli lapse sündides juba koguni 47.

Mina olin 44, kui Pääsu sündis.

Ja siinkohal muidugi õnnelik ja loomulikult ka pisuke kahjurõõmus, et ma pole maailmas see päris ainuke segane.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 3, 2021 toll Uncategorized

 

Meie aja ekspert

Ma lugesin Edasist digiturunduse ja internetiäri ekspert Peep Laja soovitusi 10 aastat nooremale iseendale. Need olid tal punktidena ära toodud, kokku 14 soovitust.

11. punkti all oli kirjas: Loe palju raamatuid.
Vähemalt 2 raamatut kuus. Ma ei pea silmas ilukirjandust.

Praegu loen Hardi Tiiduse elulooraamatut Vana Hõbe, kel oli noorena süsteem, et iga päev tuleb lugeda vähemalt 5 lehekülge midagi teadsulikku, siis 20 lehekülge ilukirjandust ja siis umbes paarkümmend lehekülge ka ajalugu.

Nädal tagasi kuulasin Plekktrummi saadet Goethest, kes valgustusaja mõtlejana tegeles teadusega isegi rohkem, kui see tavaks oli. Kuid eeeskätt pidas end siiski luuletajaks. Ta uskus, et luule, sümbolite ning kujundite kaudu on võimalik tõele lähemale jõuda, kui teadusega. Et viimase sõna jääb teaduse kõrval siiski poeedile.

Et inimest ja ühiskonda on võimalik muuta ning parandada ennekõike teatri, muusika ja kunsti kaudu.

Peep Laja ütles, et raamat on otsetee.
Keegi on destilleerinud enda aastate õppetunnid millekski, mille sina saad mõne tunniga läbi võtta.

Kas see suhtumine ei kõla teile hirmutavalt pragmaatiliselt?
Kas see ongi edukuse võti?

Minu arvates on otsetee jällegi ilmselge lõikamine.
Kui sa ka jõuad mingi tõeni, siis on see poolik.

Ja ma imestan, kui inimesed, kes peavad end edukateks ja annavad seejuures veel nõu teistele, teatavad iseenesestmõistetvalt, et ilukirjandus on aja raiskamine.

Võib-olla ongi õige see, et ei tasu ajada taga mingeid kõrgemaid ideaale, selle tagajärjeks on alati ohvrid. Oleme inimesed, igal tasemel. Oleme inimesed.


 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 2, 2021 toll Uncategorized

 

Kuidas ma juba ajale järele lohisen

Piilusin siin üht Ikea köögikappi, aga selle juures oli märge, et pole hetkel saadaval. Kui soovite, et anname teile teada, kui kapp jälle müügis, siis lisage meiliaadress.

Lihtne. Tegin-saatsin, mida paluti. Õige pea saingi teate, et olemas. Aga et e-poest ei saa, tuleb kohale minna.

Olgu siis.

Saatsin Giovannile sõnumi, et palun ole hea, mine läbi, kui sul sobiv hetk. Ei põle, aga põhimõtteliselt sooviks. Ise mõtlesin, et kas kõlab pugemisena, sest ma tavaliselt nii viisakas pole.

Tuleb Giovanni reede õhtul oma maratonreisilt, ütleb, et käis läbi, aga tervet kappi polnud. Oli ainult klaasuks ja ülemine riiul.
Aaaah!?!?

Ma tegelikult pööritan veel siiamaani selle peale silmi. Samas on selle uue teadmisega nii lõbus elada ja mängida. Seda erinevates valdkondades ette kujutada. Või võtta seda nagu kommipaberite või markide kogumist, saab teistega vahetada ja mida kõike. Näiteks nii, et vahetan kolm riiulit ühe klaasukse vastu. Või ostan hoopiski kaks puuduolevat kapijalga.

Veel üks variant on paluda Giovannit seniks, kui kapijalad ja muud osad ka tasapisi laekuvad, selle klaasuksega kööginurka seista. Kolm korda päevas avan siis ust ja annan talle süüa.

Rääkisin eile uuest müügist ka oma kolleegile, tema oli midagi sellist juba kuulnud.
Ma ei tea, kas ma olen siis taas kord see viimane saurus maamunal. Olgu, eelviimane siiski, Giovanni jäi praeguse seisuga viimaseks.

Üleeile õhtul saatis Giovanni mulle sõnumi, et kapp on jälle olemas.
Vastasin, et endiselt soovin. Vaatamata viperustele. Põhiliselt muidugi Giovanni omadele, tema aeg ja bensiin. Mind ajab praegugi veel naerma. Aga see tuleb tervisele ja kortsudele ainult kasuks.

Ja sõnumeid on lihtsalt tore saada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 1, 2021 toll Uncategorized

 

Tõehetked

Muidu nagu ei saagi aru, lased harjumuspäraselt ja iseenesestmõistetavalt oma argipäeva rattas, elu … noh, aga teinekord öösel, siis kui Pääsu mu kaissu keerab või vahel isegi mõneks minutiks oma väikse käe mulle kaela ümber viskab, siis tunneb ikka kogu täiega, et oled mõne jaoks veel terve maailm ning milline tohutu vastutus mul tegelikult ses maailmas lasub.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 30, 2021 toll Uncategorized

 

Minu selle aasta lugu ilmselt

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 29, 2021 toll Uncategorized

 

Kedagi veidrat on mu sisse kolinud

Teate, see uus ravim, see on päris imetabane. Miski kummaline suur rahu on justkui mu peale laskunud. Ma nagu puhkaksin neist elu probleemidest ning iseendast. See tähendab, et probleemid ju endiselt eksisteerivad, aga nad lihtsalt on. Ma ei muretse nii ennasthävitavalt, et ma hakkama ei saaks. Iseendast suurt enam kahju ka pole. Isegi, kui ma öösiti juhtun üles tõusma, siis tuimalt mõtlen, et ma praegu küll ei viisti millelegi mõelda, mõtlen hommikul, kui vaja on, ja lihtsalt magan edasi. Kui ka kohe ei jää, siis pole ka muret, natuke rahulikult ootan ja … lõpuks ikka jään. Ja kui ei jää, siis ei jää. Siis on uus hommik.

Mul oleks nagu kibuvitshekk ümber kasvanud. Ja tõtt öeldes, siis ma ei taha sealt praegu eriti nina välja pista. Hea vatine on olla.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 26, 2021 toll Uncategorized

 

Anna kannatust

Hermione suutis mu täna kaubandusse minekuks ära rääkida. Et temal oleks vaja seda ja seda. Oookei, võtsin end kokku. Ja siis kohal olles, puhas klassika. Kõnnib mu kõrval üüber tülpinud näoga, nagu hakkaks kohe surema, justnagu mina oleks ta väevõimuga kohale vedanud, et kuule, sul on vaja seda ja seda.

Rääkimata sellest, et kui ma julgen soovitada, et äkki vaatad pisut oma raamist välja ka, ainult vaatad, siis ta vastab, et sa ei tea mitte midagi. Et see on tema stiil ega peagi mulle meeldima.

Aga endale meeldib küll see teksalõige, mille mina endale ostan. Need teksad sobivad sulle nii hästi, ütleb ta. Aga noh, oste teie endile või rallirehvid, kui soovite, talle ei sobi. Loomulikult, ta teab. Ilma proovimatagi on selge.

Paar nädalat tagasi käis ta mulle peale, et just mina peaksin kindlasti ta juuksed lühemaks lõikama. Küll ma punnisin vastu, et las ikka juuksur. Aga ei, tema tahab, et mina. Käed lõpuks täitsa värisesid, kui käärid pihku võtsin. Kuna enne seda oli ta mitu kuud iga päev aina ümber otsustanud, et tahan lõigata ja siis et ei, ikka ei taha ka. No ja mina siis olgu see, kes lõikab. Ja jumala eest, et liiga lühikeseks ei lõika, ütleb ta enne lõikama hakkamist veel nii kümme korda. Õnneks on tal vähemalt lokkis juuksed, see võttis omajagu pinget maha, ei nõua lõikuses sellist filigraanset täpsust.
Aga nüüd oleme mõlemad tulemusega väga rahul. Ta ei taha isegi, et juuksur mu kätetööd korrigeeriks.
Vedas mul.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 25, 2021 toll Uncategorized