RSS

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 20. päev

p

Pääsu tahtis lõunaunne jääda ainult ja ainult meie vahel, ühe käega minu, teisega Giovanni käest kinni hoides. lamasin laisalt ühel pool Pääsut, nägu padjas, tema pisike käeke minu peos, piilusin ühe silmaga ta profiili, nii särav-selged silmad ja puhas hing. võiksin teda lõputult lihtsalt vaadata. kui veidike pingutasin, siis nägin silmanurgast ka tolmu mis, nagu vihm oavarrest, laest allapoole langes.

lapsed liidavad, ja lahutavad.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; aprill 4, 2020 in Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 18. päev

91497802_1356779457863758_1134017755809316864_n

Oma olemuselt olen mina kindlasti praegusel maailmal jalus, selline tagurlik ja pidur, aga mõnes kohas on isegi mul hea meel, et 21. sajandil elan. see uus riiete auruti on näiteks super-luks, küll on lust kleite ja seelikuid ja särke aurutada. nüüd ma juba tõsiselt mõtlen ka selle Kärcheri aknapesuri peale.

uus telefon aga on vastikult uus, Hermiine ütles, et see polegi samasugune, nagu mul oli, et enne mul oli A3 ja nüüd on A6. on see võimalik, et võisin sedavõrd puusse panna? igal juhul on selles uues nii palju uut, kohe liiga palju uut ja teistmoodi, et ma kohe ei taha teda hästi kätte võttagi. ma tahaks, et kõik oleks täpselt samamoodi, aga või ta siis on.

mul on praegu päris tõsiselt kõige uue totaalne üleküllus ja kriis.

paar viimast päeva olen üldse kuidagi närviline olnud. jube väsinud ja kärsitu ja magu valutab juba mõnda nädalat ja kehakaal on ka tõusnud.

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; aprill 2, 2020 in Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 16. päev

Ma mäletan, kuidas ma aastate eest seisin Kumus lummatult kolme väikse ruudukujulise maali ees. tuleb tunnistada, et nägin ja teadvustasin neid sel hetkel esmakordselt. sama käis kunstniku kohta, aga kuna tegemist oli väga erakordse ja ainulaadse nimega, siis talletusid nii maalid kui ka nimi sealt alates mulle meelde. nende kolme maali kõrval olid üles pandud ka sama kunstniku poolt maalitud Kalevipoja ainestel maalid, aga need tekitasid mus tol hetkel pigem nõutust ja arusaamatust, sest mõjusid nagu täitsa teisest ooperist.

Sinist sarvedega looma hakkasin lugema telgitaguseid teadmata, täielikult puhta lehena, esimene emotsioon oli Ivan Orav, mille/kelle vanaaegne (mina)stiil ja lauseehitus, mina siis lasin tal ennast kallistada, ehkki see üsna vastik oli, mulle mingil põhjusel kohe üldse ei istu.

teiseks muidugi Andrus Kiviräha eripära, ma ütleks koguni tema äritegevuslik-kirjanduslik nišš: raamitu ja põhjatu kujutlusvõime, absolutism.

kolmandaks muidugi Oskar, ikka ja jälle Oskar. mõtlesin, et too lasteraamatu Oskar on nüüd lihtsalt täiskasvanute raamatu Oskariks üle kolinud.

lugemine läks tõusude ja mõõnadega. vahepeal mõtlesin, et kas Kivirähk tõesti elabki nii, et kõikvõimaikud igapäevaselt nähtavad hetked ja olukorrad hakkavadki tema peas kerima ja elama oma elu, et kuidas ta niimoodi jaksab, kas see pidev kujutluspiltide virr-varr teda ära ei väsita.

kui ma olin ära lugenud umbes kolmandiku raamatust, siis avastasin oma üllatuseks selle lõpus olevat tuttavad maalid. hmm, huvitav, aga ka siis veel ei ühendanud ma ära.

umbes poole peal, kus peategelane elas juba rohkem Kalevipoja maailmas, kui reaalelus hakkas seda muinaselu minu jaoks juba liiast saama ja ma tundsin, et täitsa vabalt võib see raamat minust koguni pooleli jääda. kuidagi ei läinud enam.

ja siis mingil seletamatul põhjusel võtsin kätte ja hakkasin hoopis lõpust alguse poole lugema. sealt toimus pööre, ühtäkki viisin juhtmed kokku. tormasin seepeale arvuti ette, guugeldasin ja otse loomulikult, olingi läbi hammustanud.

lugesin edasi. ning kõige kummalisem, et üsna järgmisel hetkel hakkas too muinasmaailm mulle hoopiski meeldima, nii kosutav ja kergendav põgenemine rusuvast ja rõhuvast reaalsest elust. kõige lõpuks surm, kui helge ja ilus vabanaemine ning pääsemine.

Kalevipoja maale näen ning vaatan nüüd samuti hoopis uue ja huvitunuma pilguga. ja Oskar Kallise elu ja looming on mul peale raamatu läbilugemist ka eluks ajaks definitely meeles ja peas.

raamatu kohta võiks vabalt öelda ka õpik. ilukirjanduslik õpe sobib mulle, oluliselt tõhusam, sest lood ning selle põhjal silme ette tekkivad pildid jäävad palju paremini meelde, kui pelgalt kokku kogutud faktid.

∼ Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; märts 31, 2020 in Uncategorized

 

Karantiini ja kodukontoripäevik, 15. päev

Juba meie teisel kohtumisel ma teadsin, et ma astun temaga üle piiri.

kui ta eile õhtu läbi kandis minu pikka pruuni koduseelikut, siis ma küsisin, kas sulle meeldib seelikut kanda ja tema vastas, et talle meeldib. ma küsisin, kas sa kardaks, kui keegi sellest teada teaks, ta vastas, et ei. ma küsisin, kas ma võiks sellest blogis kirjutada, kui ma tahan ja tema vastas, et kirjuta, kui tahad.

ma tundsin juba alguses, et ma pööran temaga ära. mitte kellegi teisega pole ma end mitte eales niimoodi minna lasknud. ja tema ei hoidnud mind tagasi, ei kutsunud mõistusele, vaid pööras koos minuga, täie rauaga ja südamest. korraga täiesti enneolematu, hullumeelne, häbitu, ogar, piiritu ja pööraselt lõbus. ma teadsin ja tunnetasin, et temaga kaasa minnes tabab hukkamõist ka mind, aga ma tundsin end lõpuks ometi vabana. sest see oli minu otsus, see tuli esimest korda täiesti minu seest. see (ära)pööramine tekitas kummalist joovastust.

mulle meeldib, kui ta kannab mu pikka seelikut, see sobib talle. ja mulle meeldib, et ta julgeb tunnistada, et talle meeldib. ja mulle meeldib see vabaduse tunne, et mulle meeldib ja et mul on täiesti ükskõik, mida keegi teine sellest arvab, kuna see on meie elu. sest minu sees on täna kindel teadmine, et ükski seelik iseenesest ei riku kindlasti üht meest.

∼ inspireeritud raamatust  “Ma olen elus”.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; märts 30, 2020 in Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 12. päev

ma nagu kuskilt mõned päevad tagasi lugesin, kus keegi asjatundja kirjutas, et peale  kahte nädalat karantiini peaks hakkama järele andma kodusolevate inimeste vaimne tervis. ma nüüd ootan ja kardan seda seda hetke,  aga samas, kummaline küll, mulle endale tundub hetkel just risti vastupidi, et vähemalt mina aina enam harjun muutunud elukorraldusega ning see hakkab mulle päev-päevalt  enam meeldima.

inimesi on väljas käies nii vähe. toidupoes on lihtsalt otsatult rahulik, ostud saab kähku tehtud ja voilaa, juba ongi minek, õndsus ma ütlen. ma ei pea hängima mänguväljakutel, näitan aga oma beebile mänguväljakute väravatel ilutsevaid kollasied suuri silte, ettevaatust, kõrgepinge!, ja jalutan edasi, beebi tõuksiga kõrval vuramas, täpselt selline ongi olnud aegade hämarusest mu unistus lapsega väljas jalutamas käimisest. autosid on mõnusalt vähe, ei mingit ummikutes passimist ega närveldamist. käin keskmiselt 3 päeva tagant poes ja naudin toda olematut liiklust absoluutselt igal ajahetkel. hommikuti ei pea kella peale ärkama, saab rahulikult uimerdada, kohvi juua ja lastele putru keeta, tõeline luksus. õhtuti ei ela samuti kell seljas, ei pea end pidevalt süüdistama, et apppppiii,  täna jälle ma ei suutnud tubli olla, et kuidas ma need lapsed nüüd hommikul jälle üles saan.

kokkuvõttes ütleksin, et mul tulevad millegipärast silme ette need Hinna enne ja nüüd sateliidipildid, kus peale liikluse ja tehaste seiskamist oli õhusaase pildilt suures plaanis justnagu peoga pühitud. mul kangastub praeguses olukorras silme ees umbes samasugune foto, ainult vaimse tervisega seotult. kui väline müra, surve ja plinkiv vibratsioon suuresti nulli keerata, siis kaob stressi foon pildilt pea olematuks. ma kohe tunnen, kuidas mu närvikava puhkab, kosub  ja puhastub. kuidagi nii kosutavalt mõjub hingele, kui see meeletu tamp, kiirus, kell, sund ja inimmassid maha keerata.

p.s pilti pole, sest mul kukkus mobla maha, seekord kahjuks lõplikult. kuidas ma ei viitsi ega taha, aga praegu pole mul teist valikut kui, et pean ikkagi uue ostma. loomulikult täpselt samasuguse, sest toda määramatust ja muutujaid on mu ümber hetkel niigi palju.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; märts 27, 2020 in Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 11. päev

arst

Mu üks poegadest töötab hetkel Kuressaare haiglas arstina. ma olen ta üle ääretult uhke!

 
4 kommentaari

Posted by &emdash; märts 26, 2020 in Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 10. päev

uudisTõstsin eile ümmarguse söögialua akna alla, vaade on kohe palju helgem ja avaram. ma ei tea, kas nüüd sellest johtuvalt, aga Pääsu vitsutas eile isuga nii kotletti-kartulit, kui ka lasanjet. tavaliselt kipub ta sooja sööki suht pika hambaga suhtuma.

tõeline päevasündmus. tunnetatav vabadus ning vaheldus.
ilmselt sellised saavadki olema karantiiniaegsed uudised.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; märts 25, 2020 in Uncategorized