RSS

Puudest ja puudusest

Eile spordiuudistest kuulsin, et Eesti delegatsioon naases kurtide olümpiamängudelt. Jäin mõtlema, et kuidas segab mitte kuulmine erinevalt tavainimesest kõrgus- või teivashüpet, odaviset, kettaheidet, kuulitõuget? Jooksualad tõesti, seal nad ei kuule stardipauku.

Sealt edasi tekkis küsimus, aga kuidas kurdid lugema õpivad? Kuidas nad saavad näiteks aru, mis tähendab sõna on/oli? Kui sa kuuled, siis õpid kontekstist, aga kuidas seletada seda mitte kuuljale? Või jääb see sõna neil üldse kirjapildis ära, ongi kirjas ainult: ta uhke?

Tegelikult viisid need mõtted ja küsimused mu tagasi ühe dokumetaalfilmini, mida ma mõni aeg tagasi, ühel nädalavahetusel, televiisorist vaatama juhtusin: Mis värvi on armastus?

See rääkis ühest Poolas elavast naisest, kes oli terve elu pime olnud ning kes elas koos mehega, kel oli mingi sügav neuroloogiline puue, see tähendab, et ta ei kontrollinud omi liigutusi. Lihtsustatult öeldes tõmbles ta üle keha ning nägi seetõttu pealt vaadates ikka väga pilkupüüdvalt ebanormaalne eriline välja.

Mees oli naise silmad ning naine aitas meest igapäevastes toimingutes. Näiteks nööpe kinni panna, teetassi teise tuppa viia jne. Ühesõnaga kahe peale kokku moodustasid nad ühe enam-vähem täitsa toimiva inimese.

Loomulikult olid nad mõlemad oma elu jooksul pidanud palju arstide vahet käima ning seejuures kõikvõimalikke meditsiinilisi protseduure läbima. Filmis oli ka seik, kus mehele tehti arvestatavalt keeruline ning ekperimentaalne operatsioon lootuses, et tema seisukord paraneb nii palju, et ta saab seejärel ehk nööpe iseseisvalt kinni, veidi kergemini lusika suuni, teetassi tõsta, nii et vedelik maha ei loksu. Samas polnud operatsiooni tulemuste osas mingit garantiid.

Ja siis naine rääkis enne seda, et füüsiliselt terved inimesed peaksid märksa kõrgemalt hindama seda, mis neile nii iseenestmõistetav on. Et meie ei kujuta ette, mida nendesugused peavad läbi elu tegema ja tundma.
Kõik see vaev ja valud ja hingehaavad.

Samas oli neil kahel midagi nii kadedaks tegevat, mis minu arvates enamusel tervetel inimestel puudub. Nendel kahel oli erakordselt soe, toetav, hooliv ning armastust täis paarisuhe. Mis iganes siis oli ka selle taga või põhjus, aga nagu päriselt-päriselt, see oli imelilus.
Ma peaks ikka pikalt mõtlema, et oma tervest elust ühte sellist nii teineteisest hoolivat paari välja raalida.

Naine ütles kuskil filmi kestel ka ühe lause, et ta tegelikult ei tea, mida tähendab ilus. Mis tähendab, kui inimesed räägivad ilust. Kummalised asjad, millele tõesti mõelda ei oska. Umbes sama, et kuidas kurtidele olevikku, tulevikku ja minevikku seletatakse.

Samas jällegi, peale filmi äravaatamist jäin mõtlema, et ühest küljest muidugi ääretut kurb, kui sa kogu seda ilu enda ümber ei näe. Teisipidi aga, kui palju vähem stressav, sest ära jääb võrdlusmoment. Asjaolu, mis meid enamust tegelikul elu vältel üksjagu palju mõjutab ning painab.

Mis ma täna selga panen? Kas ma peaksin meikima? Milline mu soeng täna paistab? Miks ma nii paks olen? Kui palju saledamad, kenamad, nooremad, suuremate tissidega, pikemate küünte ja ripsmetega teised minust on. Miks mina selline pole?
Tahaks ka sellist kleiti, mantlit, kingi saapaid, kotti, ehteid. Klaarimat nahka. Vähem kortse. Kaunimat kodu, uhkemat autot.
Tahaks ilusamat, uhkemat ja olla ilusam.

Ma vaatasin, kus ja kuidas nad kahekesi toimetasid, kus käisid, mida tegid, ette võtsid ja mõtlesin, et kui palju keerulisem, aga ka lihtsam on sel naisel, et ta ei näe. Ei näe neid ümbritsevaid pilke ega alalist mõõduvõtmist. Kui palju see vabadust juurde annab.
Kui tohutult palju pinge- ning stressivabam oleks elu, kui ses puuduks too pidev võrdlusmoment. Ning see pidev hirm piinlikkuse ning narriks jäämise ees. Kuidas ma kõrvalt paistan ning välja näen.

Ausalt, pole halba ilma heata.

Mõtlesin seda sama ka siis, kui ma täna hommikul oma triatlonit läbisin. Iga asi on millekski hea. Kui sa oskad seda märgata ning ära tunda.

Oleks vaid rahu.

Ja muide, neile kahele sündis täitsa terve tütar, kelle kasvatamisega nad nii armsasti kahepeale toime tulid. Ma ikka kohe nutsin ka.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 17, 2022 toll Uncategorized

 

Kokkuhoiu debüüt

Täna ma tegin selle siis ära: tööle mineku triatloni. Valisin alustuseks muidugi küllaltki lihtsa päeva, ses suhtes, et päike paistis, see teeb alati sammu kergemaks. Samas, kui tuulekoridori sattusid, siis see oli lõikavalt külm.
Ühesõnaga, viisin Päskini aeda, jätsin auto jaama ning istusin rongi peale. Poolel teel vahetasin vahendit, läksin trammi peale üle. Lõpus tuli 7 minutit kiirkõndi. Aeg rongi istumisest sihtpunkti jõudmiseni sai 40 minutit. Ehk keskmiselt 10 minutit kauem, kui autoga.
Boonusena reipam tunne ning olemine.

Ja kui silmailusaks on muutunud Tammsaare park.

Ning kui kohutavaks toidukaupade hinnad. Ma ei tea, kas see ongi üleöö toimunud, aga mul on tunne, nagu see oleks kuidagi mühinal just nüüd viimaste päevad jooksul kaela sadanud.
Minuni jõudis see paljuräägitud šokk igal juhul just paari päeva eest.

Pealegi, kas ainult mulle jääb mulje, et hindade tõusu varjus tõstetaksegi kõikvõimalike kaupade hindu nagu kogu raha eest ? Näiteks munad, mis minu arvates alles viis päeva tagasi maksid 1.30 on täna müügil hinnaga 2.30. HInnatõus enam kui 50%!?!?

Või ma mäletan valesti?
Või selle peale mängitaksegi?

Isegi Libresse, mille pakk mu mäletamist mööda maksis alles äsja 2.39, maksab nüüd samuti euro rohkem. Kas ongi nii, et suures segaduses saab süüdimatult absoluutselt kõigele hinda täie rauaga otsa keevitada?
Et jääb mulje, et hoopis ma ise mäletan valesti ning hakkan hulluks minema?

Või on sellised seitsmepenikoormasaapa hüpped tõesti kuidagi põhjendatavad? Egas ma tea, aga vahel mulle tundub, et mu teadmatust kasutatakse siiski märksa enam ära, kui otsest vajadust oleks

Anyway, kui mu toidule kuluv eelarve on 330 eur kuus, ehk 11 eur päev. Siis siiani justnagu polnudki probleemi, võisime endile selle summa eest päevas isegi jäätist ja sinki lubada. Aga kui ma eile ja täna vaatasin, mis mul nende eurode eest korvis sai, siis ausalt öeldes tekkis mus korraga mõningane hirm ning ahastus. Mitte nii palju enda pärast, aga tahaks ju vähemalt lastele päevas ühe kohukuse või jogurti lubada.
Mul tuli esimest korda elus mõttesse sõna: palgavaesus.

Tööle jõudes leidsin aga laualt ootmatu üllatuse. Üks õppejõud oli mulle tänutäheks jätnud piletilevi kinkekaardi, mille asutus oli meile selle aasta jõuludeks kinkinud. Ma ei kasuta seda ja kingin sulle tänuks……..eest, oli paberil kirjas. Jummel, te ei kujuta ilmselt ette, kuidas see mind rõõmustas. Mõtlesin juba eelmise aasta lõpus plikad Estoniasse Pähklipurejat vaatama viia, aga kui kaardid saime, siis etendust enam kavas polnud. Ma väga loodan, et ehk selle aasta lõpus tuleb uuesti ja meil see võimalus siiski avaneb. Nüüd peaksid kinkekaardid juba meie kolme piletiraha katma küll. Salamisi loodan, et ehk jääb mulle pool Linnateatripileti raha koguni veel ülegi.

Hermione tõi täna rattaga Pääsu lasteaiast koju, kuna mina pidin tööle pisut kauemaks, eksamit valvama jääma. Mina jällegi sain teoks teha selle, millest siingi salamisi unistanud olen, rahulikult bussi peale kõmpida, milles seejärel ennastunustavalt aknast välja passides kodu poole loksuda.

Kas selline võikski olla elu, kui
1. mul poleks väikest last?
2. mul oleks täiskohaga normaalne elukaaslane?

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 16, 2022 toll Uncategorized

 

Sünnipäeva afterparty

käisime mu õe noorema poja sünnipäeval. Lastele oli õue suur seiklusraja batuut üles pandud. Viis tundi hooleta. Isegi Hermione aina naeratas, tal oli seal üks temavanune plika, kellega nad mestisid.
Ilmaga ka hullupööra vedas.

Jõudsime koju, heas tujus ja õnnelikena. Tõesti oli kõigil tore õhtu olnud.

Giovanni ootas meid kodus ees ja siis muidugi tekkis meil nii ääretult vastik ning ebameeldiv vahejuhtum, et olin sunnitud paluma tal nädalvahetuseks ära minna. See oli mulle raske, aga ma tean, et ma tegin õigesti.

Täna päeval käisin poes ja ostsin õhtuks plikadele Fantat ja Doritose chipse, et oleks pisut erilisem tunne ning õhtu.
Hakkame Stefanile kaasa elama. Lugu pole kindlasti minu lemmik, sest kantristiil pole kunagi olnud mu teetassike, aga Stefan ise on nii erakordselt soe, vahetu ning siiras, et tunnen tema üle otsatult suurt rõõmu.

Minu tähelepanu pälvis eelvoorus hoopis jäägitult Serbia eurolugu. Esimesest hetkest peale. Kristaallkuul kommenteeris oma blogis seda laulu, et kogu see lugu oli nii skisofreeniline, et see sai olla kirjutatud ainult LSD üledoosi all.
No vat, ma ei tea vaielda, ilmselt siis skisofreeniline, sest kõikvõimalike meelemürkide koha pealt olen küll absoluutselt patust prii. Kui mõni üksik päev aastas välja jätta, kus ma ehk alkoholiga pisuke üle piiri kipun minema.
Mis teisipidi on jällegi põnev, et kui erinevad me ikkagi kõik oleme. Minu jaoks oli ses laulus tugev sisu ja stiil. Refrään jäi meelde ja eriti kohe meeldis laulu ootamatu lõpp. Ja need käteliigutused, ühte- ja teistpidi, selles oli ka miski jõud ning läbilöögi element, mis pani mind teleka ees lausa seda liigutust nendega kaasa tegema.

Joonealuse märkusena, siis täna õhtul kavatsen ma muide samuti paari kristallpokaalikest roosat vahveini nautida.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 14, 2022 toll Uncategorized

 

Mu usk homsesse vilgub pulkmehe peas ning ripub legoplikade jalgratta küljes

Tähendab, kui tõesti läheb nii, et Ratas ja Helmed nüüd uuesti pukki peaks saama, siis ma tõesti ei tea mis minust järgi jääb. Nagu neist viimaste aastate sündmustest ja arengutest veel kuidagi vähe oleks.
Mu karikas on niigi viimasest viimase piiri peal, kui see ka nüüd läbi läheb, siis oleks see kohe kindlasti too lõplik piisk, mu absoluutne taluvuse piir, mis murraks mu lõplikult.

Eile, kui Pääsu poes oma ajakirjaleti juures sahmis, märkasin mina üht Miki-Hiie ajakirja, millega oli kaasas vidin, mis koheselt mu tähelepanu köitis. Samal hetkel ma teadsin, et ma ei saa ilma selle pirn-lööb-peas-põlema-pulkmeheta, ta lihtsalt nii vaimustas mind.

Pulkmeest korvi pannes tuli mulle korraga meelde, kui ta üks kord köögis minu käest küsis, et mis sind igapäevaselt õnnelikuks teeb.

Koju jõudes märkasin, et Pääsu oli majaka ette seisma sättinud legoplika jalgratta. Mul ei saa sest vaatepildist mingil seletamatul põhjusel küllalt, aeg-ajalt ikka viskan pilgu aknalauale, selles on midagi arusaamatult helget, mis mind tohutult rahustab ning tasakaalustab.
Rõõmustab.

Just sellistest imetühistest pisasjadest ma hetkel ainult kinni hoiangi, et kuidagi toimivana elus püsida.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 13, 2022 toll Uncategorized

 

Milline imeline hommik!

Umbes kolm nädalat tagasi sain teada, et mu autotöökoda on oma tegevuse senisel kujul ja asukohas lõpetanud.

See oli mulle täielik šokk. Umbes nagu elukaaslane oleks ühel heal päeval oma kohvri võtnud ning uksest välja astunud, tšau-pakaa, meie kooselu on nüüd läbi.
Esimese hooga mõtlesin, et nüüd sõidan talverehvidega uude talvehooaega sisse. Ma olin selle töökojaga mitmekümne aasta jooksul nii ära harjunud: kodukord ja hingeelu: kõik oli nii tuttav ja une pealt. Nüüd siis välgust ühtäkki säärane pauk. Mõtlesin, et kas selline ongi lein? Kas midagi sellist on võimalik üldse leinaga võrrelda?

Umbes nädala pärast hakkasin ikkagi ääri-veeri mõtlema, üldse ei tahtunud, jõuga sundisin, et kuidas siis nüüd edasi. Rehvid rehvideks, aga midagi käis kuskil keerates ka kohinal esiratta vastu ning pidurdades vilises. Uurisin veidi ühelt koma teiselt, et kus ja kuidas nemad, sain isegi paar numbrit tagatasku. Aga ikkagi polnud see. Mitte midagi polnud nagu see.

Kuna suletud kodulehel oli siiski olamas ka vähe lootustandev üldmeili , siis võtsin kätte ja saatsin ahastava appikarje, umbes nagu kosmosesse, absoluutselt ootustevabalt, ehk veab:

Allkirjaks automark ning number. Olen ajaga mõistnud, et kui töökodades soovitake nime, siis mitte sinu, vaid auto oma.

Vastus tuli paar päeva hiljem koos lingiga:

Juuuuh! Ma olin tõesti nii õnnelik!

Helistasin… no tõesti ülimeeldiv esimene kontakt. Madal hääl ja suur rahu.
Sain eilseks kellaaja, millal võin oma auto nende hoolde usaldada.

Täna hommikul olin seega ilma autota, esimese hooga õhutamiseks akent avades korra lausa ehmatasin, aga kus mu auto siis on. Samas, ilm oli jala-lasteaeda-debüüdi jaoks igati meie poolel. Pisut ärevil, astusime uksest välja, Pääsu tõuksiga ja mina jala. Tuul oli tagant ja tee allamäge. Päike paistis. Kevad. Värske õhk.

Mõnus. Kõik sujus.

Pääsu üle antud, sammusin rongi peale. Roheline kaart töötas, rong vuras eesmärgi poole. Uni tuli, olin pooles hommikus juba ärganud.

Maha minnes pidin leidma pangaautomaadi, sel kohal tekkis esimene pisike tagasilöök: automaati polnud enam seal, kus ma selle teadsin olevat. Veidi peataolekut, tiirutasin ja vaatsin ringi, lõpuks ühte märkasin. Selleks tuli aga ületada Pärnu maantee kohas, kus ülekäigurada puudus. MIllest sai hommiku kõige keerukam väljakutse. Tegin veits ohtliku, samas mitte päris eluohtliku, manöövri. Jõudsin õnnelikult automaadini, sain raha. Tagurpidi käik käis õnneks märksa lihtsamalt.

Jõudsin kohale. Rehvid vahetatud. Kõikvõimalikud kahinad ja vilinad olid osutunud kardetust palju lihtsmateksks ning eelarvesõbralikumateks vigadeks. Mõned väiksed pisimärkamised veel nende poolt lisaks.

Ülimeeldiv teenindus. Endiselt. Nii tore. Ma praegu lausa mõtlen, et äkki peaks neile kirjutama. Et suur aitäh. Ja tänama ka inimest, kes mulle kosmosest lingi saatis.

Kõik sujus ning mängis minu/meie kasuks. Ausalt, seda ei juhtu ju ülemäära tihti.
Mul on siiani veits jalad maast lahti.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 10, 2022 toll Uncategorized

 

Sa püha püss…

ma pidin esimese hooga kreepsu saama, kui ta emadepäeva kontserdil sellises outfitis välja ilmus. Ok, tema kleidi valik jäi peale mõningast diskussiooni peale, aga et seelik oli kuidagi kinni jäänud ja valge pluusi oli ta sujuvalt otsustanud samuti alla panemata jätta, see oli mulle mõningane üllatusmoment.

Ma olen kindel, et nad kõik seal saalis mõtlesid, et kelle laps see veel on.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 6, 2022 toll Uncategorized

 

Tasuta jõusaal

Mul on hetkel elus, südamel ja sügaval hinges kaks teemat, mis ei anna suures plaanis minutikski asu. Lausa hullumööda painavad, söövad ning tõmbavad tühjaks.

Mööda vaadata ei anna. Kõrvale lükata samuti mitte.

Välja kirjutamiseks on need ka kuidagi nii suured ja rasked, et mul oleks selleks eelnevalt vaja vähemalt paar nädalat vaikust ning üksindust. Need nõuaks ikka väga head balanseerimist, ma pelgan, et mul pole piisavat oskust ja ma ei tuleks toime.

Väliselt seda mu pealt ilmselt välja ei loe, vähemalt ma ise arvan nii, elad ja toimid justnagu igati, aga need istuvad kogu aeg alateadvuses. Isegi unenägudesse ilmuvad viimasel ajal aina sagedamini sisse.
Lisaks veel see sordiini all tiksuv sõda kõige otsa.

Käid ringi ja saad iseenesest hakkama küll, aga nagu mitu sangpommi ripuks kogu aja raskusena küljes.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 6, 2022 toll Uncategorized

 

Juuuh!

Jõuan Pääsule lasteaeda järele, kui lapsed on juba õues.
Pääsu istub autosse ja räägib, et Ragnar olla jooksnud ta juurde ja rõõmsalt ette kandnud, et sinu ema tuli, (oma) vana Toyotaga.

Ahsoo, olen pisut keeletu.

Esiteks, siis ma olen siiaralt üllatunud, kuidas lapsed teiste vanemaid praegusel kummalisel segasumma ajajärgul üldse teavad, sest koroona perioodil pole lapsevanemad ju paar aastat rühma ligigi saanud. Isegi mina tunnen rühmast pooli lapsi ainult piltide pealt ning Pääsu juttude järgi.
Lisaks sellele jõuab Pääsu peaaegu alati lasteaeda hommikuti hiljem ning lahkub sealt õhtuti varem, kui enamus.

Teiseks, kuidas üks 6-aastane teab, et mul on Toyota mudel, mida enam ei toodeta? Kas sellepärast, et ta on poisslaps? On tal autoarmastajast isa? Või need kaks kokku?
Päris kindlasti teadsid mu omad poisslapsed kunagi autodest rohkem, kui tüdrukud praegu, aga ma ei mäleta, et nad sellised friigid oleks olnud.

Kolmandaks mõtlen, et aga äkki on hoopiski nii, et lapsevanem suhtleb oma lapsega stiilis, et aa, see on Pääsu ema, oma vana Toyotaga? Et asi pole suts mitte autofriiginduses, vaid elu väärtushinnangutes.
See oleks jällegi minu jaoks midagi uskumatut, kuid ilmselt siiski võimalik.

Anyway.

Mina olen oma vanasse Toyotasse nii otsatult kiindunud, et kui ta ühel päeval lõplikult laguneb ja väsib, millest ilmselt siiski pääsu pole, siis ma ausalt ei tea. Ma ei taha midagi muud, ainult ja ainult täpselt samasugust asemele. Ta on lihtsalt nii armas ja kuramuse hea auto.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 5, 2022 toll Uncategorized

 

Pealt lastetu

Eile juhtus taas, et keegi oli väga üllatunud, kui kuulis, et mul peale Pääsu on veel terve pesakond lapsi. Ma ei tea, ehk võis ta mõttekäik tuleneda ka sellest, et kui nii hilja saadud laps, siis ehk varem pole õnneks läinud, et milleks muidu nii vanast peast.
Kes teab, küsima ju ei hakanud.

Aga sellega meenus, et viimaste aastate jooksul on see vähemalt kolmas kord, kus keegi on öelnud, et mina arvasin, et sul pole üldse lapsi.

Ikka hakkad sellisel puhul mõtlema, et ega see päris tühjast kohast ilmselt tule, ju ma siis ikkagi jätan millegagi sellise mulje.
Konkreetne, otsekohene ning jahe, kellega lapsed justnagu üldse ei haagi?

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 4, 2022 toll Uncategorized

 

Keskpäevane brunch

meil oli täna klassiõdedega väike keskpäevane brunch ja vahuveini paradiis. Kolm tundi ja neljakesi, kellest 1 kaine autojuht. Kolm pudelit vahuveini, loomulikult oli ülimalt tore ja lõbus. Tuleb tunnistada tõsiasja, et mu maailm pöörleb kergelt siiani.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 1, 2022 toll Uncategorized